Ei ole teada, kust ta on pärit. Ä’b ūo tieudtõb, kust ta u’m nūzõn.
Parkida võib nahku. Gērõ võib nǭ’gidi.
Parkida võib lapse taguotsa ka. Gērõ võib lapsõn tagīztutkāmt ka.
Nahk saab pargitud. Nǭ’gõ sǭb gērdõd.
Parkimiseks kõige paremad oleksid tammekoored ja pajukoored kah. Gērimiz pierāst amā jõvād vȯlkstõ tam kūord ja pa’j kūord ka.
Ma tõin Būdnikā august kümme pärna. Ma tuoi Būdnikā oukst kim pärnõ.
Meie õue ümber kasvavad pärnad. Mä’d kǭrand immar kazābõd pǟrnad.
Meie rannas on vähe pärni. Mä’d rāndas u’m veitõ peŗni.
Mitu pead on teie karjas? Mits pǟdõ u’m tä’d kǭŗas?
peas nagu sipelgad jooksevad pǟsõ ne’iku siprikizt lǟ’bõd
pealagi pǟ sidām
terane pea kievām pǟ
paljas pea nagu trumm pǭļaz pǟ ne’iku būnga
paks, tuim pea sangdõ pǟ
täis pea ~ purjus pea täuž pǟ
tühi pea tijā pǟ
kõva pea vizā pǟ
pead panti panna pǟ kī’lõks pānda
pea hakkab ringi käima pǟ īrgõb rinkõ lǟ’dõ
pea käib ringi pǟ kīerõb (~ lǟ’b immar)
pea õhkab pǟ ȭ’gõb
pea valutab pǟ pȯdūb
pea jagu pikem pǟ ja’ggõ pitkīm
pea maha võtta pǟ mǭ’zõ võttõ
pead kaotada pǟdõ kǭ’tõ
pead püsti ajada pǟdõ pistõ a’jjõ
pead pesta pǟdõ piezzõ
pead murda pǟdõ murdõ
pead segi ajada pǟdõ sie’ggõ
pead otsida pǟdõ vȯtšõ
midagi pähe võtta midēgõst pǟ’zõ võttõ
peast täisid otsida pǟsõ tēḑi vȯtšõ
peast jalgadeni märg pǟstõ jālgad sǭņi ka’žži
pähe õppida pǟstõ oppõ
peast teada pǟstõ tieudõ
ühe pea jagu pikem [~ kõrgem] kui sina ī’d pǟ jo kuordõ ku sinā
heast peast jõvāst pǟst
kübarat pähe panna kibārt pǟ’zõ pānda
kübar on peas kibār u’m pǟs
kübarat peast võtta kibārt pǟstõ võttõ
nagu peast pühitud [~ võetud] ne’iku pǟstõ võttõd
peast täiesti välja puhutud tikkiž pǟstõ ulzõ pū’gdõd
Pea aetakse segi – teine ajab segi. Pǟ sǭb jarā sie’gdõd – tuoi siegūb jarā.
Pea on norus [~ kahekorra]. Pǟ u’m kǭ’dkȭrdiņ.
Pea on norgus. Pǟ u’m mǭsõ.
Pea on segi, pead pööritab, pea käib ringi. Pǟ u’m rȭmsõ, pǟ kīerõb, pǟ lǟ’b immõrõ.
Pea on tuim [~ paks]. Pǟ u’m sangdõ.
Pea on tuult täis, siis on pea kerge, ei ole sees õiget kaalu. Pǟ u’m täuž tūldõ, si’z u’m pǟ kievām, ä’b ūo sizāl riktig sva’rrõ.
Tal on kõva pea, ta ei või mitte midagi ära õppida. Tä’mmõn u’m vizā pǟ, ta mittõ midāgõst ä’b või jarā oppõ.
Mu pea ei pea kinni. Mi’n pǟ ä’b pidā vizās.
Mu pojal on pea nagu kanamuna: ümmargune, on juuksed ja sokuhabe kummaski küljes, vaid lõug on palja Mi’n pūogan u’m ne’iku kanāmunā pǟ: immõrkouți, attõ ibūkst ja bokāa’bbõnd kummiš kaņtšõ, set lȭga pǭļaz.
Sa võid oma pea ära anda selle asja eest. Sa võid eņtš pǟ jarā andõ sīe ažā je’dstõ.
Mis talle on pähe läinud? – kui teine mõtles [välja] midagi sellist, mida ei ole. Mis tä’mmõn u’m pǟ’zõ lǟ’nd? – ku tuoi mõtliz seļļizt, mis ä’b ūo.
See on mu peas nagu ükskordüks (~ nagu vesi). Se u’m mi’n pǟsõ ne’i ku ikškõrdikš (~ ne’iku ve’ž).
Kilgid peas, valet laulavad. Kērkõd pǟsõ, pietūkst lōlabõd.
Ma teen selle omast peast. Ma tī’eb eņtš pǟstõ tä’m.
Ta on peast koputatud. Ta u’m pǟstõ ra’btõd.
Kui sa peaga maksad, siis sa oled ilma peata; nii sa võid jääda ilma peata. Ku sa pǟkõks maksād, si’z sa ūod bäs pǟtõ; ne’i sa võid īedõ bäs pǟdõ.
Ära jookse peaga [vastu] seina (~ tulle)! Alā a’il pǟkõks sainõ (~ tu’llõ)!
Ta on ilma peata. Ta u’m bäs pǟ’tõ.
noapea veis pǟ
Pussil on pea. Duņtšõn u’m pǟ.
Tuuline ilm teeb maad kuivaks väga pea. Tūļi āiga tīeb mǭd kūjaks vä’ggi pigā.
laua peal lǭda pǟl
südame peal sidām pǟl
oma käe peal eņtš kä’d pǟl
Nad on ära minemas. Ne at jarā lē’miz pǟl.