Ma palkan enesele raha eest inimese. Ma lūoņõb eņtšõn rǭ’ pierāstõ rištīngtõ.
paljas pealagi pǭļaz pǟ
paljas nagu porgand (~ nagu puu) pǭļaz ne’iku borkõn (~ ne’iku pū)
palja peaga paļļõ pǟkõks
palja silmaga paļļõd sīlmadõks
paljaste kätega paļļõd kädūdõks
paljaks riisuda paļļõks salāndõ
paljastada paļļõks tī’edõ
Laps on alasti. Läpš u’m pǭļaz.
Paljas luu ja nahk, muu on vähehaaval ära näritud. Pǭļaz lū un nǭ’gõ, mū u’m rǭziņ jarā gro’uždõd.
Paljaste kätega püüti jänes kinni. Paļļõd kädūdõks akīz kõps vi’zzõ.
Ma näen palja silmaga. Ma nǟb paļļõd sīlmadõks.
Ma olen vaene [~ paljas] kui rott. Ma u’m pǭļaz ku svȯrkõz.
nii palju kui taevatähti ne’i je’nnõ ku touvõ tē’ḑi
liiga palju, ülearu pa je’nnõks
palju miljoneid set miljonõ
palju, enam, kõige enam pǟgiņ, jemīņ, amā jemīņ
Neid oli nii palju, et hirmus. Nēḑi vȯ’ļ ne’i je’nnõ, ku irmõz.
Mul on raha nii palju, et kõliseb. Mi’nnõn u’m rǭ’dõ ne’i je’nnõ, ku skaņūb.
Nii palju söön, kui palju süda tahab. Ne’i je’n sīeb, kui je’n sidām tǭ’b.
Sa oled selles hulgas liigne. Sa ūod sīes barāsõ pa je’nnõks.
Üks suu on ülearu, sööki on vähe. Ikš sū u’m pa je’nnõks, sīemnaigõ u’m veiti.
Kui palju? Ku’i pǟgiņ?
andeks paluda andõks pallõ
jumalat paluda jumālt pallõ
Palutakse jumalat, et ta tulgu ja aidaku. Pǭlab jumāltõ, la’z ta tulgõ ja ä’bțõg.
Sa palud heade sõnadega. Sa pǭlad jõvād sõnādõks.
Raha ka võib korjata, las pank sööb ära, ise vilista! Rǭ’dõ ka võib kuoŗŗõ, la’z bank sīeg jarā, ī’ž sviļp!
Ma panin raha panka protsendi peale. Ma pa’ņ rǭ’ bankõ protsentõd pǟlõ.
Ta oli võtnud pangast raha. Ta vȯ’ļ võttõn bankstõ rǭ’dõ.
Ma võtsin oma raha pangast välja. Ma võtīz eņtš rǭ’ bankstõ ulzõ.
Läheb temaga ühes õlgede sisse, nagunii paneb. Lǟ’b tä’mmõn īņõ vȱlgõd si’zzõl, ne’i ka ne’i panāb.
ära panna jarā pānda
ette panna je’ddõ pānda
juurde panna jū’rõ pānda
peale panna pǟlõ pānda
sisse panna si’zzõl pānda
tähele panna tǟ’dõl pānda
välja panna ulzõ pānda
vastu panna vastõ pānda
kinni panna ~ kinnitada vi’zzõ pānda
plehku panna jālgad vāldiņ pānda
kingi jalga panna kǟngad jalgõ pānda
mütsi pähe panna kibār pǟ’zõ pānda
kindaid kätte panna kindõd kä’ddõ pānda
kirja panna kēra si’zzõl (~ kerrõ) pānda
mõtlema panna mõtlõm pānda
vee ja leiva peale panna vie’d ja lēba pǟl pānda
ootama panna vȯ’dlõm pānda
Ma panen su kirja, kui sa ei kuule. Ma si’n panāb kēra si’zzõl, ku sa ä’d kūl.
Ta paneb inimestele laua peale süüa ette. Ta panāb ro’vdõn lōda pǟlõ sīedõ je’ddõ.
Kas sa paned ette või paned taha? Või sa panād je’ddõ või panād tagān?
Suits paneb köhima. So’v panāb kie’vtõm.
Ta paneb mind ennast uskuma. Ta panāb mīnda ēņtšta uskõm.
Käskija sundis käsku täita. Käskiji pa’ņ täutõm käskõ.
Ema käskis lapsel koju minna. Jemā pa’ņ lǟ’mõ lapsõn kuodāj.
