sisse osta si’zzõl vȯstõ
üles osta i’lzõ vȯstõ
kokku osta ku’bbõ vȯstõ
välja osta ulzõ vȯstõ
üles näidata ~ esitada ~ avaldada i’lzõ nä’gțõ
teed näidata riekkõ nä’gțõ
tähelepanu osutada tǟ’dõlpa’nmizt nä’gțõ
käega osutada kä’dkõks nä’gțõ
Ta näitab oma keelt. Ta nä’gțõb eņtš kīeldõ.
Õpetaja näitas kaardil seda jõge. Opātiji nä’gțiz kǭrtõ pǟl siedā jo’ugõ.
Ta näitab sõrmega teed. Ta nä’gțõb suormkõks riekkõ.
Küll ma sulle näitan! Kil ma si’nnõn nä’gțõb!
algusots e’žmi īrgandõks
suka (~ kinda) alustus sukā (~ kindõ) īrgandõks
Laulu algus ei ole õige. Loul īrgandõks ä’b ūo õigi.
Algus on iga kord raske. Īrgandõks jegā kõrd u’m lǟlam.
Seljandiku otsa peal on majad. Kāngaŗ nukā pǟlõz at jelūd.
noapea veis pǟ
Pussil on pea. Duņtšõn u’m pǟ.
kepi ots sovā tutkām
otsast otsani tutkāmst tutkām sǭņõ
lõpp tuleb peale tutkām tulāb pǟlõ
otsa saada tutkāmt sǭdõ
endale otsa peale teha eņtšõn tutkāmt tī’edõ
Tal on ots käes. Tä’mmõn u’m tutkām jūsõ.
Kas siis mul on ots juba käes? Vȯšiz mi’nnõn tutkām jõvā līb jūsõ?
Mis sa siis tahad enese[le] lõppu teha? Mis sa si’z tǭ’d eņtš tutkām tī’edõ?
Mul lõppes leib Mi’nnõn lopīz lēba.
Päev lõppeb ilusti. Pǟva knaššõ lopūb.
Inimene jääb vanaks ja lõppeb. Rištīng īeb vanāks ja lopūb.
Minge otse! Ligīd kū’oḑõn!
Paat hakkab minema otse märgi peale. Lǭja īrgõb lǟ’dõ kū’oḑõn merkõn pǟlõ.
välja valida ulzõ vȯtšõ
Kes otsib, see leiab. Kis vȯtšūb, se līedab.
Kas sa otsid eilset päeva? Või sa vȯtšūd e’glizt päuvõ?
Otsi teda nagu nõela heina sees! Vȯtš tǟnda ne’iku nõggõlt āina sizāl!
Otsige üles! Vȯtšigid i’lzõ!
Tundus olema otstarbekas lähendada kirjaviisi kõnele. Nä’gțiz vȯ’lmõ ažāli le’žgõltõ kēravīțõ rõkkõn.
koosolek otsustas ku’b loptāntiz
kõige järgi otsustades amā pierrõ loptāntõs
Ma otsustasin jääda. Ma loptāntiz īedõ.
Otsustasime seda teha. Loptātizmõ siedā tī’edõ.
kindlaks määratud nagu must valgel jarā pandõd ne’iku mustā vālda pǟl
hoovi pühkida kǭrandt pū’stõ
õue pühkida kǭrandsidāmt pū’stõ
Õu on puhas. Kǭrandsidām u’m pū’dõz.