Sa tikkiž tīedad i’ļ tä’m (~ tä’mstõ).
Sa tead kõike tema kohta (~ temast).

Kis siedā tīedab!
Kes seda teab!

Tīeda ni!
Mine tea!

Ma ä’b tīeda ä’b īedõ, ä’b päuvõ.
Ma ei tea ei ööd ega päeva.

Ne’i je’n sa tīedad ne’iku sigā pivāpǟvast.
Niipalju sa tead nagu siga pühapäevast.

Ma tǭ’b sǭdõ tieudõ.
Ma tahan saada teada.

Ma āndab tä’mmõn tieudõ, la’z ta tīedag tī’edõ.
Ma annan talle teada, et ta teaks teha.

Se jõvīst vȯ’ļ tieudtõb.
See oli hästi teada.

Se īeb mä’d tieudtõb.
See jääb meie teada.

Set jumāl touvõsõ tīedab, mä’ddõn u’m mēļ piški.
Ainult jumal taevas teab, meil on mõistus pisike.

Ta tīedab leibõ tī’edõ; kis ju mūoštab tī’edõ, se tīedab, kui tǟnda u’m tī’emõst.
Ta oskab leiba teha; kes juba mõistab teha, see teab, kuidas seda peab tegema.