A’b tu’ļ õigiz āigal. Abi tuli õigel ajal.
Kilāro’v a’b kuo’igmī’edõn tu’ļ aigstiz. Külarahva abi laevameestele tuli aegsasti.
Kielk Tiļļõstõks āndizt ī’dtuoizõn a’bbõ. Kielk Tiļļõstiga andsid teineteisele abi.
Ta vȯtšūb mi’nstõ (~ mi’n jūstõ) a’bbõ. Ta otsib minult (~ minu juurest) abi.
a’bbõ andõ abi anda
a’bbõ vȯtšõ abi otsida
Pǟ u’m abūd va’isõ si’zzõl vie’dtõd. Pea on õlgade vahele sisse tõmmatud [~ veetud].
abīdi nustõ õlgu kehitada
A’bbõl! Appi!
Ma võtīz tä’m eņtšõn a’bbõl. Ma võtsin ta enesele appi.
Ta kǟ’b muntõn a’bbõl. Ta käib teistel abis.
a’bbõl kǟ’dõ abis käia
a’bbõl lǟ’dõ appi minna
a’bbõl nuttõ appi hüüda
a’bbõl vȱlda olla abis
a’bbõndõks mīez habemega mees
a’bbiņi a’jjõ habet ajada
a’bbõrz pū habras puu
a’bbõrd tēgald haprad tellised
a’bjelāmizt murdõ abielu rikkuda
a’bjelāmizt rikkõ abielu rikkuda
jumāl a’bkõks jumala abil
Vanātǭți vȯļ āinaāigal sūr a’bli. Vanaisa oli heinaajal suur abiline.
direktor abli direktoriabi
Siedā a’bnizt lǟ’ks jarā kerīkšõ. Seda habemesse kasvanut peaks pügama.
Paldīņ nǟb pǟgiņ a’bnikiži. Praegu näeb palju habemikke.
Ta rõkāndõb ī’d a’bnikizõks. Ta räägib ühe habemikuga.
Mēg jegāikš ārmaztõm ja ouvõstõm eņtš a’bpūolt. Me igaüks armastame ja austame oma abikaasat.
