A’b tu’ļ õigiz āigal.
Abi tuli õigel ajal.

Kilāro’v a’b kuo’igmī’edõn tu’ļ aigstiz.
Külarahva abi laevameestele tuli aegsasti.

Kielk Tiļļõstõks āndizt ī’dtuoizõn a’bbõ.
Kielk Tiļļõstiga andsid teineteisele abi.

Ta vȯtšūb mi’nstõ (~ mi’n jūstõ) a’bbõ.
Ta otsib minult (~ minu juurest) abi.

Pǟ u’m abūd va’isõ si’zzõl vie’dtõd.
Pea on õlgade vahele sisse tõmmatud [~ veetud].

A’bbõl!
Appi!

Ma võtīz tä’m eņtšõn a’bbõl.
Ma võtsin ta enesele appi.

Ta kǟ’b muntõn a’bbõl.
Ta käib teistel abis.

Vanātǭți vȯļ āinaāigal sūr a’bli.
Vanaisa oli heinaajal suur abiline.

Siedā a’bnizt lǟ’ks jarā kerīkšõ.
Seda habemesse kasvanut peaks pügama.

Paldīņ nǟb pǟgiņ a’bnikiži.
Praegu näeb palju habemikke.

Ta rõkāndõb ī’d a’bnikizõks.
Ta räägib ühe habemikuga.

Mēg jegāikš ārmaztõm ja ouvõstõm eņtš a’bpūolt.
Me igaüks armastame ja austame oma abikaasat.