Brīvlēba pǟl u’m si’z, ku u’m penzijõs.
Priileiva peal ollakse siis, kui ollakse pensionil.

Alā võttõ mi’n lēba jarā!
Ära võta mu sissetulekut [~ leiba] ära!

Sa sīed mi’n leibõ.
Sa sõltud minust [~ sööd minu leiba].

Ma u’m tä’m lēbas.
Ma olen tema leivas.

Mēg ūom ī’ds lēbas: ī’dsõ ku’bsõ pe’ļļõm, ī’dsõ ku’bsõ sīemõ.
Me oleme ühes leivas: üheskoos teenime, üheskoos sööme.

Kīen leibõ sa sīed, siedā loulõ sa lōlad.
Kelle leiba sa sööd, selle [~ seda] laulu sa laulad.