Se ä’b ūo kui sūr.
See ei ole kuigi suur.

Kui ka’j!
Kui kahju!

Se ä’b ūo kui sūr.
See ei ole kuigi suur.

Kui jelād?
Kuidas elad?

Kui ne’i?
Kuidas nii?

Kui sa kītizt?
Kuidas sa ütlesid?

Sõ’vlõb, kui sa kīskõkst nǭ’gõ kațki.
Sügeleb, nii et sa kisuksid naha katki.

Ta sǭ’rgõb flintõks, kui ä’b lask set.
Ta valvab vintpüssiga, kui vaid ei lase.

Kui ma mūoštab, ne’i ma lōlab.
Kuidas ma oskan, nii ma laulan.

Kui ma pa’ņ lo’vvõl, ne’i ma ei ma’ggõm.
Nagu ma heitsin voodisse, nii ma jäin magama.

Se u’m tīend tīe lǟlamõks kui oppijiztõn, ne’i ka opātijin.
See on teinud töö raskeks nii õppijatele kui ka õpetajale.

Siedā lǟ’ks kuigid vaļmõks sǭdõ.
Seda tuleks kuidagi valmis saada.

Ma võib midēgõst ne’i ȭŗikšõ kuigõd.
Ma võin midagi nii kuidagi hõõruda.

Lapst vā’giž kuigõst eņtš va’is rõkāndõbõd.
Lapsed räägivad kuidagi vaikselt omavahel.

I’bbi kuigõz ne’i ä’bjõvīst kāndab.
Hobune kuidagi nii halvasti kannab.

Ǭ’rõnd kuijõbõd.
Pesu kuivab.

Jarā kuijõn ne’i ku ǭbõpū, vǭjli.
Ära kuivanud nagu haavapuu, lahja.

Sū kūjõb.
Suu kuivab.

Tikkiž kūjõb jarā.
Kõik kuivab ära.

Mä’d nī’em ei kuijõǭ’dõrt.
Meie lehm jäi umbahtraks.