Sõnad
kāndatõm
{kāndatõm}
substantiiv 152
  • a)
    kannatlikkus
  • b)
    vastupidavus
kāndatõmõt1
{kāndatõmõt}
omadussõna 126
  • kannatamatu

    Kāndatõmõt u’m, kīen ä’b ūo siedā võimizt kāndatõ.
    Kannatamatu on, kellel ei ole võimet kannatada.

kāndatõmõt2
{kāndatõmõt}
määrsõna
  • kannatamatult, pikisilmi