Kl 36 Mierkōzgõnd Ikškõrd ikš Aņdrõks un Pētõr at lǟnõd mierrõ siļk-võrgõdõks ȭdõn, pivāpǟva ȭdõg um vȯnd si’gžõ. Ne atõ nuo-eitõnd võrgõd mierrõ. Pētõr um pand ma’ggõm lōja sarrõ, Aņdrõks ie-altõn pīp, smēkõn un iend mõtlõn um vodlõm, ku kalād puggõbõd võrgõz. Muskant ka tämā um vȯnd, īņi äb ūo vȯnd midāgõd. Uzreiz um tund lōja tutkāmõst viedstõ ilz ikš naistpūoļi – pūol-kalā, pūol-rištīng, knaš, vīrist ibukst, vägi nūoŗ ta äb ūo vȯnd – naț, mier-rovz, nei ne nutistõ. Ta um kītõn nei: “Mikš-pierāst tēg ūotõ viskõnd ānkaŗ min nīn kīndõksõz? Min tidārõn at tämpõ kōzgõnd, ne äb sōtõ kuigõd si’l emīņ. Tu’l minnõn īņi un võtā eņtš ānkaŗ ulzõ.” Aņdrõks iend mõtlõn, kui ta võib mier puojõz īņi nuolǟdõ. Un nei se nai um võttõn vändõn ō’rõn immõr pǟ tämmõn un vīnd täm eņtšõn īņi vied sizzõl. Ne at lǟnõd un aizlǟnõd īd knaš nīn jūr un riktig – ānkaŗ um vȯnd kīndõksõs. Ta võttõn ānkaŗ ulz, un kōznikād lǟnõd tikkiž nīnõz kōznõgiž. Näntõn at vȯnnõd mier kōvõdõks (~gliemõz) kȭr rattõd un amāst su’g kalšti (!) um vȯnd nēḑi õbiži. Brūțõn at vȯnnõd kūlda ō’rõnd un seļļi krūonõ vȯnd pǟsõ, ku se spīḑõn neiku pǟva. Siedā äb muošta iskītõ, kis se brūdgana um vȯnd. (Kalāmīe ānkaŗ – äb ūotõ tuoḑõnd siedā īž nustõ.) Nīn um vȯnd knaš. Sizāl ne atõ spēļõnd un daņtšõnd un jūonõd kōzgõņi. Bet muskantõ äb ūo võnd ežmõks. Siz se mierjemā rõkāndõn un andõn īd sūr pūgdõb-instrument, laz Aņdrõks spēļõg nēḑi kōzgõņi, ku tämā juvist samaksāb. Ni ta um spēļõn, ta um mõtlõn: nei kōgiņ võib, kamät kalād puggõbõd võrgõz.