Un ni attõ, nä, brūțõd lǟbõd ma’ggõm. Un se vanā nai um nokūldõn. Ni lǟbõd ajām ūoņdžõl, ku ni (u) m brūokšt jūr tu’lmõst, – äb sōt virgõ. Bet vaņ, ni ne äb tīedat, kus ta sīe pūlka ni (u) m pand. Ni ne sǟl īž ōj kilgs at, ne kakš blē’ḑõ. Un ni se vanā nai kītõn, mis ta kūlõn, bet ni (u) m vajāg sīe pūlka tä’m kä’dst, sīe pirg. Ni mõitiz äb sōtõ, ni vībõd vȯļgi nurmõ, tȭitabõd jarākittõ sīe buŗā – sǟl teiž ikš um vȯnd ju kovāl. Ni lǟb se täm jūrõ, kis se sūŗimi buŗā um vȯnd, kis brūdganā sugīst um vȯnd: ja t (a) äb ānda sīe pūlka, siz tulī́ņ vībõd täm sīe tu’l pǟl, kitābõd järā. – T (a) äb tīeda, ta kīeldõb, ku t (a) äb tīeda mittõ midāgid. Bet siz at neijen pieksõnd un siz at sōnõd sīe pūlka kä’ddõ täm kä’dst. Un siz se um tīend nei, ku attõ virgõ sōkõd. Un siz at jūonõd knaššõ kōzgõnd. Vaņ ša nǟ’d, mingiži zvē’ridi um vȯnd vanāst āigast, nu jah! Pitrõg (Pr 46) Maŗi Šaltjār (s 1860) 14. VI. 1922