Perīmīez pa-vī́lkatõksõks. Ikš pitrõgnikā – Kō’rkiļ – um võind ēņšta notīedõ pa-vī́lkatõksõks. Ni arvíen, kīen perīmīe pǟl ta (u) m kõ’zzi, ni arvíen suiž lambõd sǟlgas. Bet ni amād tīedabõd neiku... Ni pūolpǟva ȭ’dõn, ni pivā ȭdõg um vȯnd, taļžpivād īe ta (u) m kǟnd jarā, neiku seļļist pivād īed attõ. Nei ta (u) m teļļõn lǟ’mõ tegīž. Ni (u) m se perīnai kītõn: „Kus sa ni lǟ’d? ma sin āndab ȭdõgid.“ Ni ta (u) m sōnd kõzīzõks, ku täm riek um atki’zzõn, ku ta kizīz, kus sa ni lǟ’d, – siedā ne ju ne äb tō’tõ, ku nei atkizūb. Un ni ta kītõn ne’i: „Oks sinā äd vȯnd minnõn seļļi juvā lēbajemā, siz sa uoks kil nǟnd, mis ma sinnõn tīeks!“