Iļ šūr grōpštõmõz ta ni sōb sīest rī’st uldzõ. Ni ta (u) m riek pǟl, ni ta lǟb kuodāj, rō’dõ kabātõd tǟ’dõd, vä’zzõn kil um vȯnd – knappõ um sōnd u’ldz sīest iedrõbõst. Ni ta lǟb kuodāj, bet sǟl at amād ro’ud nei jarāmurāgõld. Ni ta kizūb, mis pa-víga, ni amād itkõnd. Täm nai kītõn: „Kui ni äb mäd juvā perīnai pūgiz ēņšta tämnīezõ i’ldzõ!“ Ni se mīez kītõn: „Kus ta pūgõz ēņtšta i’ldz, s (e) äb ūo tuoiž! Täm ju vȯļț tämīez kōzgõnd.“ Ikš šūr izānd um vȯnd, ku ta um spēļõn. Nai kītõn: „Mis sa nei blō’ḑõd! mēg nuovīžõm täm aitõ, sīe līk.“ Nai rīḑļõb mīestõ. Mīez võtāb rō’dõ uldzõ – set-set tūontõ, kabātst. Ni lǟbõd vaņțļõm perīnāista – rițțig, perīnai (u) m vȯnd pagálam. Ni perīmīez um kītõn: nei, nei, ku täm juvā nai, ku t (a) äb ūo mõtlõn, ku ta līb kuŗēn, bet ni ta uskub. Pitrõg (Pr 39) Maŗi Šaltjār (s 1860) 14. VI. 1922