Ne tuļțõ mõtsāst kuodāj. Ni ta kītis: “Nustā sinā, mägnustāji!” Se ka iz või mitte noļiktõ. Min izānd um väggi rujā. Tämā äb või kūldõ, ku tēg nei dikti ourõt.” Kiuv (kiv?) kōžiji kītiz sīe naizõn: “Ānda eņtš tidār, sin izānd min tõitiz!” Jemā iz ānda. Kiuv (kiv?) kōžiji kizīz: “Kus um sin izānd?” Ni ta vīž täm sīņõ, kus se izānd magīz. Ni se izānd nūziz lovāld ilzõ un svīļpiz. Ni tuļțõ piškiži mēḑi nēļa kabāld, amādõn sōrad pǟsõ, un ne tōžtõ nänt veļid mōzõ tappõ. Nei võtīz kiuv (kiv?) kōžiji un tapīz ne piškizt sōramīed mōzõ, amād nēļa īņe, un ni kizīz tegīž izānd kädst: “Ānda eņtš tidār!” Izānd iz ānda. Kiuv (kiv?) kōžiji võtīz un tapīz izānd mō un lekš vȯtšõm nēš tubīz, kus se tidār um. Ni ne liedizt, kus se tidār vȯļ, - väggi knaš neitst, neiku mittõ kuskõst ne äb ūot nǟnõd. Un se itkīz. Ni ne lekšta vȯtšõm äb päzzõ ulzõ emīņ mittõ kuskõst. Bet kiuv (kiv?) kōžiji um kovāl. Ni se kurējemā lǟb ulzõ ne kōd veļkõks. Bet se kiuv (kiv) kōžiji pidāb kieud eņtš käds. Un kiuv (kiv) kōžiji pidāb kieud eņtš käds un kīskõb tǟnda sǟlgandžõl tāgiž.