Lūdõtabar kītõb, ku ta opatub (~opatõb) , kust sāb. Nu, ni lūdõ tabar kītiz, laz ta võtag ulz. Ii 7. Daņtšiji Ikš mīez un nai at jelanõd piškiz tubas mõtsas un näntõn um sindõn tidar. Ku se tidar um irgõn käuvõ, siz ta um irgõn daņtšõ un se jema um kītõn: “Mis se um, ku tidar dāntšub!” Un pierrõ se jema (~jama) kūoliz jära. Un siz se tidar jeliz eņtš izaks. Un pierrõ se iza ku kūoliz jära un siz tidar matis sie iza jära. Siz tämmõn lopiz lēba jära un ta lekš vȯtšõm perimīeztõ, kust sāks sīedõ. Un siz ta lekš īd kōrand jūrõ un pieāndiz eņtšta pa neitsõks. Ne kizisti, mis ta pa tīedõ mūoistab tīedõ. Un se perinai kītiz, ku tämmõn selli neitst um. Un ne lapst vägi rǟkizti un taplizti, un siz ta īrgiz daņtšõ. Siz ne lapst eiti vaggiž un vankļizti, kui ta daņtšub. Siz ta neiz, ku neitst daņtšb. Un nai kītiz eņtš mīen, ku se neitst äb īț äb vēbrikšõ. Se mīez kītis, ku um järā ajamist. Un ni ajizti sie neitst jära.