Rāntõz um tǟdzi ama ežmõks sīekõks, ku kakš sīe autort – Hilda Grīva, Pētõr Damberg atõ līvlist äb set sugandõksõkst īd, bet ka eņtš sindõn kīel mūoštajist ja kȭlbatijist jegapǟvaļiz jelamizõs. Līvlistõn ja nänt kīelsõn, kui um tievtõb, um sūr voza leţlist etnogenēzõs ja leţkīel kuojabõmizõl. Leţkīels um äb set īd ku sūr lug leksiliži täpiņţimiži līvõ kīelstõ, bet ka tīera rada fonetiļiži, morfologiliži ja sintaktiliži nǟmiži, mis atõ suggõnd ristlõs leţkīelõn līvõkīelkõks. Ilmõ līvõkīel pǟtimist īekstõ kȭlbatõmõt vǟrtli materjal kīeld kontakt ja kādkīel problem arantimizõs ka, missõks paldiņ tīetõbõd ama māīlma tievdmied. Ājnagist siedaig sāņõ ulztunnõd rāntõd, mis võibõd andõ iļļõvaņţļõmist iļ līvõ kiel – Sjegren ja Vīdeman gramatik ja sõnarāntõz (Pētõrburg, 1861) ja Kettunen sõnarāntõz gramatiliz sizzõljūondõmõks (Helsinki, 1938) äb ūotõ jemiņ amad interesentlistõn käddõsādõb. Grīva, Damberg ja Čače rāntõz volks ežmi Leţmāl ulzõandtõd rāntõz iļ līvõ kīel, sīenjūs ežmiz kõrd leţļist võibõd tuņšlõ līvõ kīelkõks kuoḑõn, ilmõ munt kīeld vaitabbõ.
