Ikš perīmīez u’m lǟ’nd mõtsõ eņtš pūošõd-neitsõdõks nītõ putsīņţõm kievād. Tallõ raḑļõnd sǟl pūdõ un ne rǭgõd at vȯnnõd bäs kitāmt – at lǟ’nõd kitām nēḑi. Nu, un ne at ievaņţlõnd: rǭgõd-tšupā ūškidi täuž ne’iku – ne’ijen u’m vȯnd nēḑi ūškidi, ku ä’b ūo nēḑi rǭgidi nǟnd pigā emīņ! Ta u’m kūldõn un seļli dump (~ mära) u’m vȯnd (ku ne likkõbõd un lǟ’bõd) , ku snǭtšõn amā se rǭgõd-tšupā. Ne ä’b ūot tūoḑõnd sǟl je’llõ emīņ, ne i’bbizt immõŗ un kuije’n set võib a’ilõbõd kuodāj irmõ tǟ’dõd. Un ī’d nädīļ pie’rrõ āt tunnõd tā’giž – ä’b ūo mitī’dtõ uiskõ emīņ vȯnd. – Ne vȯ’ļţõ vȯ’ļţõ nōrst pǟl = daņtšõmõz pǟlõ, kǭzgõņi teitõ. Sr. 10. XII 1923 Oskar Cerbah, 1884 Sr 80 Jumāl u’m ki’zzõn tei kä’dst, kui tõvāld ta tǭ’b jamstõ. Un tei u’m kītõn: ”Kuņtš līb lejā.” Un si’z jumāl u’m ki’zzõn li’d kä’dst tegīž, kui tõvāld se tǭ’b jamstõ. Se u’m kītõn, ku lūdõ sǭņi ta jāmstaji. Sīepierāst ta u’m si’dtõd ibūkst jūr vi’zzõ, a’lgõ ta sǭgõ lūdõ sōņ jāmstam. Sr. 10. XII 1923 Alma Sprogis (Spruojg) , 1902