– Mingizt āigastõd tā’gižpēḑõn mä’d mõtsīs vȯ’ļ sūr mõtsā palāmi. Ka Tsälmõt kāngaŗis vȯ’ļ vȯnd tu’ļ. Se vȯ’ļ kūja āigaks pä’zzõn ka liepād budārõ, mis kazīz pi’ds jo’ug aigīzt. Liepād pigā tikkiž vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ jarā kuijõnd ja rišti-räšti mǭ’zõ sa’ddõnd. Ī’d ȭ’dõgspūol polākõd vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ võttõnd spitskidi ka ī’ņõ. Mis si’z jemīņ, tī’emõst set tu’l. Āiga vȯ’ļ vä’ggi knaš ja kūja. Liepād vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ kūjad ne’iku klapārd. Tuoimõ set nēḑi ī’dõ ku’bbõ ja te’imõ seļļiz «jǭņtu’l«, ku ī’ž i’z võimõ sugīd pīlõ le’žgõl. Ne’i mēg kitīzmõ amā ȭ’dõgspūol. I’ļ sīe, ku mingi sä’dgõz võiks lǟ’dõ mõtsõ, mēg sugīd i’z mõtlõm. Tu’ļ palīz āinamǭ pǟlõ, kāngaŗõst kougõn, ne’i si’z pi’ds mǭdõ ka se i’z või mõtsõ pä’zzõ. Bet, tuo’dkõks kītõs, mõtsā palāmi mä’ddõn i’z ūo mittõ mīelsõ. Tū’gidi jõbā vȯ’ļ sūr pǟgiņ. Kuodāj lǟ’dsõ ve’l ētizmõ jõvīst pǟgiņ pūḑi pǟlõ, ja ī’ž ve’l kougõnd vaņtlizmõ, kui knaššõ se palīz. Ma vȯ’ļ kūlõn, ku liepā tū’gõd vȯļļid jõvād li’bḑi tī’edõb. Naizt alz kuo’nnõ te’itõ ka siedā. Sīestõ ma ka, tǭ’dsõ mu’rtõ i’ļ kuo’d jõvām, rūoikiz pānda lambõd taļļõ, la’z võigõ vanāǟman kītõ, ku mēg amā ȭ’dõgspūol kitīzmõ Tsälmõts liepīdi, ja mūpõ sǟ’ld sǭb jõ’vḑi li’bḑiz tū’gidi. Bet siedā set tä’ddõn lekš kūlõ! Tu’ļ vȯ’ļ pakkiļis. – «Või tä’ddõn u’m ka rǭz mīeldõ pǟsõ? Tēg tǭ’tõ kittõ amā īlma jarā?! Mis si’z līb, ku tu’ļ lǟ’b mõtsõ? Ildīņ li ja kistānt tu’l jarā! Sǭb mõtsākaits nǟ’dõ, sǭtõ amād pūlkad jū’r!«