20. Tsälmõts Mi’nnõn vȯļtõ vä’ggi mīelpie’rrõ ne kǭŗapǟvad, ku ma päzīz Tsälmõtõ kaitsõm. Sīesa’ggõl, ku ma ve’l ke’i kǭŗal, mä’d kilās vȯ’ļ pǟgiņ lambidi – mingizt kuolm nēļa kaŗŗõ. A’ž sugīz ne’i, ku seļļizt jõvād sõbrādõn ka vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ kǭŗapǟvad siz ī’ž ku mi’nnõn, siz rõkāndizmõ lǟ’dõ lambõdõks Tsälmõtõ. Mūnda kõrd ve’l vȯ’ļ pǭr nī’emõd kaŗŗõ ka; ikš mǭ pūol Tsälmõtõ, tuoi rānda pūol. Siz vȯ’ļ polākidi ja skuţkīdi ka jõvā kǭŗa: ī’dõn tuoizõn vȯ’ļtõ vȯ’ļtõ piškīmizt veļīd ja sõzārd ka ī’ņõ. Seļļis päuvši laskīzmõ alz lambõd ī’dõku’bbõ ja ī’ž mǟngizmõ. Mēg eņtš kǭŗa lambidi vä’ggi jõvīst tūndizmõ, sīestõ ȭ’dõn võ’ižmõ tegīž kievāmstiz jarā la’gtõ.