Lōtkub kaitsijidõn um vȯlmõst äbsuņdtõtõn, īd naiz mīen, mõistlizõn, kovālõn, sǟdzizõn, kis vȭridi võtāb vastõ, kis mūoštab opātõ, äb jūojizõn, äb kõzīzõn, agā agā louglizõn; äb kīvijizõn, äb rō tōjizõn, agā agā kis kil eņtš kuod jõvīst vōļikšõb, kīen āt kūldzizt lapst amās ouvs; äb ka seļļizõn, kis ni set um usklizõks īend; kis pidāb ēņtšta ustātõb sõnā opātõks jūr, laz võigõ pūdiz opātõksõks nõvvõ andõ ja ka suņdõ vastõrõkāndijidi. (1 Tim. 3, 2–4. 6; Tit. 1, 9.) Sõnā kūlijidõn Mǟdligid eņtš jūodijidi, kis āt täddõn Jumāl sõnnõ rõkāndõnd, pangid tǟdõl nänt jelāmiz lopāndõks, kǟgid nänt usk pierrõ. (Hebr. 13, 7.) Izānd um ka sīe sǟdõn, ku evāngelium tieutijidõn um evāngeliumõst sōmõst tuoitõ. (1 Kor. 9, 14.) Vȯlgid kūldzizt eņtš jūodijidõn ja alāntlizt, sīepierāst ku ne āt virgs iļ täd jēngõd kui seļļizt, kīendõn um vastāntõmõst; laz ne siedā võikstõ tīedõ rīemkõks ja äb vȯikõs, sīest ku se äb ūo täddõn jõvāmõks. (Hebr. 13, 17.)
