Mõitiz päp tä’mmõn ä’b vȯlks āndatõn 1858. āigast bībõl. Muidu kirikuõpetaja poleks talle annetanud 1858. aasta piiblit.
Mi’n pušnikā tǭ’ž andõ eņtš liestād zīḑõn. Mu paarimees tahtis anda oma lestad juudile.
Lapst āndabõd va’nbiztõn vanās igās leibõ. Lapsed annavad vanematele vanas eas leiba.
Mä’ddõn vȯ’ļ andtõd īņõz tsukkõrzt. Meile oli kaasa antud suhkurt.
Ma kǭjkõks āndiz näntõn si’zzõl tsukkõrzt. Ma andsin lusikaga neile suhkurt sisse.
Ma āndab tä’mmõn tieudõ, la’z ta tīedag tī’edõ. Ma annan talle teada, et ta teaks teha.
a’bbõ andõ abi anda
alā andõ allutada, alla määrata ~ alistuda
andõks andõ andeks anda
i’lzõ andõ usaldada
īņõz andõ kaasa anda
jarā andõ ära anda, loovutada ~ ära anda, reeta
nõ’vvõ andõ nõu anda
si’zzõl andõ sisse anda
tagān andõ järele anda
tā’giž andõ tagasi anda
tīetõ andõ teada anda
ulzõ andõ välja anda
Lǟ’ks andõ si’nnõn i’ļ nik. Tuleks anda sulle üle kärsa.
Āndab nī’emõn joutõks pi’ds sälgõ. Antakse lehmale vitsaga mööda selga.
Ma tä’mmõn āndiz jõvā nanā. Ma andsin talle nina peale [~ andsin head nina].
Ta mit ä’b ānda immõr vaņtlõ – ku si’nnõn ä’b ūo aigõ ne’ije’n, ku immõr vaņtlõ. Ta mitte ei luba ümber vaadata – kui sul ei ole aega niipalju, et ümber vaadata.
ka’ddimiz alā andõ kadumisele määrata
Mie’dlinkizõn u’m ǟnda. Mesilasel on astel.
Vaps siskāb ǟndaks. Vaablane nõelab astlaga.
Jeng u’m sizāl ku ta u’m je’lsõ. Hing on sees, kui ta on elus.
Jeng lǟ’b ulzõ. Hing läheb välja.
Vīļa, sīe võtīzt, jeng set jetīzt. Vara, see võeti, hing vaid jäeti.
Ta eņtš jeng āndiz jarā sīe tīekõks. Ta andis oma hinge selle tööga.
Ta jetīz eņtš jeng sīņõ. Ta jättis oma elu sinna.
Alā võttõ seļļizt pattõ eņtš jeng pǟlõ! Ära võta sellist pattu oma hinge peale!
Ī’ž eņtš jengõ sa viedād ja je’lsõ sa ūod. Ise oma hinge sa vead ja elus sa oled.
Ānda mi’n jengõn armõ, la’z se jeng võigõ jengõ! Anna mu hingele rahu, et see hing võiks hingata!
Ma laskūb si’n jeng ulzõ. Ma lasen su hinge välja.
pūol jengkõks rištīng poolelus inimene
eņtš jeng andõ oma hing anda
eņtš jeng jettõ oma hing jätta
eņtš jeng pǟlõ võttõ oma hingele võtta
jengõ jettõ hinge heita
jengõ ulzõ sīedõ hinge välja süüa
jengõ ulzõ võttõ hinge välja võtta
Jeng īeb vi’zzõ. Hing jääb kinni.
U’m pidāmõst jeng vizās. Tuleb pidada hinge kinni.
Ta kie’vtõb eņtš jeng ulzõ. Ta köhib oma hinge välja.
Ä’b sǭ jengõ tagān. Ei saa hinge tagasi.
Jengõ viedīz, ne’i vȯ’ļ kärmi kurks. Hingas sügavalt sisse, nii oli kärbes kurgus.
Pe’rri jeng lekš ne’i pa pitkāld. Viimne hingetõmme läks nii pikalt.
jengõ vie’ddõ sisse hingata
jengõ võttõ hinge tagasi tõmmata
Täs ä’b ūo mitī’dtõ jengõ. Siin pole mitte ühtki [elavat] hinge.
jelābi jeng ~ je’lsõ jeng elav hing
Ta mūrdiz kilglū kațki. Ta murdis roide katki.
Ānda tuoizõn pierz, sit ī’ž leb kilglūd. Anna teisele perse, situ ise läbi küljeluude.
Āndab lapsõn vȯrdaiņi, la’z vȱrdõd läkkõd u’lzõ. Antakse lapsele ussirohtu, et solkmed läheksid välja.
