Ve’ž norūb jarāndõz kažīz kūožõstõ.   Vesi nõrgub ära märjast kohast.

Lānga ētab nõ’ŗŗõ.   Lõng läheb keerdu.

Ta nõ’ŗžõb eņtš sizālõz, eņtšõks, ku u’m vä’zzõn jarā.   Ta noriseb oma sisemuses, omaette, kui on ära väsinud.

Aim sīeb, lōda nõ’ŗžõb.   Pere sööb, laud noriseb.

Pi’ņ nõ’ŗžõb.   Koer uriseb.