ühine haud ku’bbi kālma
hauda minna kalmõ lǟ’dõ
hauaga hirmutada kālmaks irmtõ
kalmust põgeneda kālmast urgõ
sügav haud tõvā ǭda
hauda kaevata oudõ kovvõ
Teda õpetab ainult haud. Tǟnda set kālma opātõb.
Ta on ühe jalaga hauas juba. Ta u’m ī’d jālgaks kālmas jõvā.
Ta on ju haua äärel, ta ei ole inimese seisundis. Ta u’m jo kālma aigās, ta ä’b ūo rištīng kȭrdas.
Teisele kaevab hauda, ise sellesse kukub. Tuoizõn kōvab kalmõ, ī’ž sadāb sī’ezõ.
Kui sa halvasti elad minuga, sa viid mind hauda. Ku sa slikțõ jelād mi’nkõks, sa vīd mīnda kalmõ.
haugub kui koer utāb ne’iku pi’ņ
Rebane haugub. Re’bbi utāb.
Metskits haugub. Mõtsātikā utāb.
Koer haugub lehma. Pi’ņ utāb nī’emõ.
Koer haugub lehma peale. Pi’ņ utāb nī’emõ pǟlõ.
Koer hakkab haukuma. Pi’ņ īrgõb uttõ.
Kui ei ole vaja, siis teda hävitatakse, kaotatakse ära. Ku ä’b ūo vajāg, si’z tǟnda pūoštõb jarā, kǭ’tõb jarā.
kõrvaldada arā kǭ’tõ
hävitada ulzõ kǭ’tõ
Ta kõrvaldas lapse ära. Ta kǭtiz laps jarā.
See asi, loom hävitatakse ära; kui ei ole vaja, siis peab kaotama ja tegema, et enam ei ole. Sīe ažā, lūomõ nītsiņtõb jarā; ku ä’b ūo vajāg, si’z u’m kǭ’tõmõst ja tī’emõst, ku je’mmitit ä’b ūo.
Lutikaid ei või nii kergesti hävitada. Plakīdi ä’b või ne’i kievāmstiz nītsiņtõ.
hea meelega jõvā mīelkõks
hea õnne peale jõvā vȯn pǟl
heaks kiita jõvāks kītõ
heaks pidada jõvāks pi’ddõ
head teha jõ’vvõ tī’edõ
heaks võtta jõ’vāks võttõ
Ole hea! Vȯ’l sa jõvā!
Head teed! Jõ’vvõ riekkõ!
Head tervist! Jõ’vvõ tīeratõ!
Inimene on hea nagu pääsuke. Rištīng u’m jõvā ne’i ku pešlinki.
See ei too head. Se ä’b tūo jõ’vvõ.
Anti heast veel paremat. Āndiztõ jõ’vvõ jo jõ’vvõ.
Võta heaks seda, mis ma sulle saadan. Võtā jõ’vāks siedā, mis ma si’nnõn sǭtõb.
heina ajada [küüni] ainõ a’jjõ
heina hanguda ainõ andõ
heina teha ainõ je’llõ
heina niita ainõ nītõ
heina vedada ainõ vie’ddõ
niiduhein nīt āina
põlluhein tarā āina
soohein sūo āina
kakelda karrõ eitõ
kividega surnuks visata kivīdõks mǭ’zõ eitõ
kivi heita ki’vvõ eitõ
kuhja panema kū’jõ eitõ
loomust heita lūomõ eitõ
adruga väetada mu’ddõ eitõ
hagu kokku visata rǭgidi eitõ
võrku heita võrgidi eitõ
leiba ahju panna leibõ eitõ ǭ’jõ
käega visata kä’dkõks eitõ
ette heita je’ddõ eitõ
välja heita ulzõ eitõ
Koer, lehm, hobune – nemad ajasid karva. Pi’ņ, nī’emõ, i’bbi – ne ētizt karrõ.
Kana sulgib. Kanā ētab kǭridi.
Meynard ometi ei hülga oma ettevõtmist. Meynard sīegid ä’b ēta jarā eņtš je’ddõvõtāmiz.
kokku heita ī’dõku’bbõ eitõ
pikali heita pitkāliz eitõ
voodile pikali heita lo’vvõl pitkālõz pānda
Kaks inimest heidavad kokku. Kakš rištīngtõ ētabõd ī’dõku’bbõ.
Lehm kaotas vasika [~ heitis]. Nī’emõ ētiz.
Kui heidab maha selle rohu peale, ei või saada jalule. Ku panāb mǭ’zõ sīe āina pǟlõ, ä’b või sǭdõ jālga pǟlõ.
ära visata je’dspē’ḑõn viskõ
viskab laevast üle parda; viskab laevast üle reelingu; viskab laevast üle reelingu viskūb kuo’igstõ i’ļ bort; viskūb kuo’igstõ i’ļ relīņ; viskūb kuo’igstõ relīņ i’ļļõ
maha visata mǭ’zõ viskõ
välja visata ulzõ viskõ
ei anna sugugi kätte, viskab nagu koerale ä’b ānda sugīd kä’ddõ, viskūb ne’iku piņņõn
Neid mesilased tapavad sügisel maha ja viskavad välja. Nēḑi mie’dlinkizt tapābõd si’gžõ mǭ’z ja viskõbõd ulz.
Heitsime ta pikali maha. Viskīzmõ tä’m pitkāliz mǭ’zõ.
Mida ma ei taha, ma viskan ära. Mis ma ä’b tǭ’, ma viskūb je’dspē’ḑõn.
Sa viskasid teist kiviga. Sa viskīzt tūoizta ki’vkõks.
Sa viskasid teise pihta kivi. Sa viskīzt tuoiz pǟl ki’v.
Viskad riided peale (selga). Viskūd ǭ’rõnd pǟlõ.
vakamaa – null koma kolmkümmend seitse hektarit vakāmǭ – nul komā kuolmkimdõ seis hektārõ
ere valgus õ’ldzi va’l
ere riie õ’ldzi ǭ’rõn
ere värv õ’ldzi kǭra
helesinine õ’ldzi siņņi
ere päike õ’ldzõ pǟvaļikki
hele sõrmus õ’ldzõ sūormõks
Särava kivi peal sammal ei kasva. Õldzõ ki’v pǟl sǭmal ä’b kazā.
