Üks harakas kädistab jälle. Ikš arāgõz ļärīkšõb tegīž.
Vares ajas haraka ära. Vaŗīkš ajīz arāgõ je’dspē’ḑõn.
Vares ajas harakat taga. Vaŗīkš ajīz arāgõzt.
Vares kakleb harakaga. Vaŗīkš taplõb arāgõks.
seljandikuhari kāngar nugār
katusehari katūks nugār
Puhastatakse harjaga. Tī’eb pū’dõks birštõks.
Harjaga puhastab riideid. Ǭŗaks pū’dstõb ǭ’riņi.
Kukel on suur hari. Kikkõn u’m sūr ǭŗa.
Tavaliselt seda tarvitatakse nagu määrsõna. Irdistiz se sǭb kȭlbatõd kui vȯ’lmsõnā.
ära harjuda si’zzõl irdõ
Ma harjusin sellega ruttu. Ma īrdiz sīekõks aššõ.
Koer on harjunud kassiga, nad on kahekesi harjunud. Pi’ņ u’m irdõn kaššõks, ne at kǭ’dskiņ irdõnd.
Kas ta harjub minuga? Või ta īrdõb mi’n jū’rõ?
Ei ole hea, kui laps ühe juures on harjunud. Ä’b ūo jõvā, ku läpš ī’d jūrs u’m irdõn.
Me oleme harjunud sööma kalu. Mēg ūom irdõnd sīedõ kaļdi.
Pärast harjus ära ja oskas seda hästi. Pie’rrõ vilīz jarā ja mūoštiz siedā jõvīst.
hea harjumus jõvā irdimi
harjumuse järgi irdimiz pie’rrõ
Harjumusel on suur jõud. Irdimizõn u’m sūr joud.
Tal on harjumus hästi süüa. Tä’mmõn u’m irdõks jõvīst sīedõ.
Kuidas ta enesele harjumust kujundas. Kui ta ēņtšta si’zzõl irdtiz.
harjutada last käima irtõ lapstā kǟ’mõ
lehmi harjutada nī’emidi irtõ
Ma tahan teda harjutada enesega. Ma tǟnda tǭ’b irtõ eņtš jū’rõ.
Kassipoeg teritab [~ harjutab] oma küüsi. Kašpūoga drillõb eņtš kīntšidi.
Las ma nii drillin naist! la’z ma ne’i nāizta drillõb!
käib nagu härra kǟ’b nemē izānd
Nüüd võisime käia üle jõe nagu härrad. Ni võižmõ kǟ’dõ i’ļ jo’ug ne’iku izāndõd.
Ma ei ole näinud Dundaga isandat. Ma ä’b ūo nǟnd Dūoņig izāndtõ.
Sa oled ise peremees. Sa ūod ī’ž izānd.
Ta on oma sõna peremees, mis ta ütleb, nii on. Ta u’m eņtš sõnā izānd, mis ta kītõb, ne’i u’m.
hanguharu ang aplōka
teeharu riek aplōka
puuharu pū aplōka
jõeharu jo’ug aplōka
hanguharu ang a’r
teeharu riek a’r
puuharu pū a’r
jõeharu jo’ug a’r
hästi kaugel jõvīst kougõn
Hästi! Jõvīst!
Kuulake hästi vaikselt! Kūldigid jõvīst vā’giž!
