halb ilm slikțõ āiga
paha süda slikțõ dūš
halvaks pidada slikțõks pi’ddõ
paha meel slikțõ mēļ
paha pea slikțõ pǟ
paha süda slikțõ sidām
Hakkas halb. Īrgiz īedõ slikțõ.
Tal on halb. Tä’mmõn u’m slikțõ.
See ei teeks halba. Se ä’b līks slikțõks.
Süda läheb pahaks. Slikțõ sidām īeb.
Tal on süda paha. Tä’mmõn u’m slikțõ sidām.
lapse häll laps äl
suurhäll (köitega) sūr äl
Meil oli laudadest neljakandiline häll tehtud. Mä’ddõn vȯ’ļ dēļist nēļakaņțlimi äl tī’edõd.
Kahest kohast oli häll lae külge kinni pandud. Kǭ’dst kūožõst äl vȯ’ļ la’ggõd jū’r vi’zzõ pa’ndõt.
halli peaga mees zirmiz pǟkõks mīez
nii hall kui valge rätt peas ne’i zirmi, ku vālda krīzdõg pǟsõ
Murega võib kümne minutiga halliks minna. Mu’rkõks võib i’ļ kim minūt zirmizõks īedõ.
Veel on hämar. Ve’l u’m ämār.
Hommikul hämaras minnakse merele. Ūoņdžõl ämārs lǟ’bõd mie’rrõ.
saehambad zǭig ambõd
pilgata ambõ pǟl võttõ
hambaid irevile ajada ambõd irrõnõks a’jjõ
hambaid kiristada ambidi kīerõ
hambaid näidata ambidi nä’gțõ
hambad nagu hundil ambõd ne’iku su’ddõn
Hambad ei hakka peale, nii kõva on. Ambõd ä’b akkõt pǟlõ, ne’i vizā u’m.
Hambad tärisevad suus, kui on külm; kui on hirm, siis kah. Ambõd dõ’ržõbõd sūsõ, ku u’m kīlma; ku u’m irm, si’z ka.
Ma ei saanud [midagi] hamba alla. Ma i’z sǭ mittõ ambõd alā.
Mu isa suri ära, hambad suus kui kivid. Mi’n izā kūoliz jarā, ambõd sūsõ ne’iku kivīd.
Las ta riputab hambad varna! La’z ta karīņtõg ambõd va’igõ!
Ma olen teisel hammaste vahel, teine naerab mind alatasa. Ma u’m tuoizõn ambõd va’isõ, tuoi mīnda ī’dstī’d na’grõb.
Mis sa näitad oma hambaid! Mis sa nä’gțõd eņtš ambidi!
Säh, kilk, sulle luine hammas, anna mulle terashammas! Sä, kerk, si’nnõn luiniz ambõ, ānda mi’nnõn tīeroudiz ambõ!
Ta hammustab. Ta jāmstab.
Ta hammustab ühe suutäie. Ta jāmstab ī’d sūtäud.
Hammusta nüüd veel! Jāmsta ni ve’l!
nagu hane selga vett nemē gūogõ sälgõ vietā
loll nagu hani jämp nemē gūogõz
hane sulg gūogõ tūrgõz
Hane seljas vesi ei seisa. Gū’ogõ sǟlga pǟl ve’ž ä’b pīl.
Ta läks Saaremaale hanede järele. Ta lekš Sǭrmǭlõ gūogõd tagān.
Sa hangid teisele tööd, et teisel oleks, mis teha. Sa tuoizõn skopūd tīedõ, la’z tuoizõn vȯlkõ, mis tī’edõ.
Sööki ka võib hankida. Sīemnaigõ ka võib skoppõ.
hapu õun appõn umārz
Mari on hapu nagu jõhvikas. Mǭŗa u’m appõn ne’iku gārban.
Ta tahab haput. Ta tǭ’b appõnt.
Supp läheb hapuks. Rok īeb appõnõks.
