Ta hoolitseb oma laste eest. Ta mu’rtõb eņtš lapst je’dst.
Ta hoolitseb järvede eest. Ta ūoļikšõb i’ļ jǭrad.
Vanemad hoolitsevad laste eest. Va’nbizt ūoļtõbõd i’ļ lapst.
hoovi pühkida kǭrandt pū’stõ
õue pühkida kǭrandsidāmt pū’stõ
Õu on puhas. Kǭrandsidām u’m pū’dõz.
Kõigi harjumuste seas on suitsetamine kõige halvem. Amād irdõkst va’ilõ tū’gtimi u’m amā äbjõvīm.
hull asi ul ažā
hull koer ul pi’ņ
Ta läheb hulluks. Ta īeb ullõks.
Ta teeb mind hulluks. Ta tī’eb mīnda ullõks.
Hunt kisub. Su’ž kīskõb.
Ma nägin hunti. Ma neiz sutā.
Kui oled huntide hulgas, siis ulu nendega kaasa. A’ž ūod sudūd siegās, si’z kouk näntõn īņõ.
Susi sind söögu [~ tõmmaku]! La’z su’ž sīnda tõmbõg!
Kui sa hundist räägid, siis ta tuleb ka. Ku sa i’ļ su’d rõkāndõd, si’z ta tulāb ka.
hüpata kaugele īekõ kōgaz
hüpata kõrgele īekõ kuordiz
üle hüpata i’ļļõ īekõ
ettepoole hüpata je’ddõpē’ḑõn kippõ
Kuidas teid hüütakse? Kui tēḑi nutāb?
Teda kutsutakse Liisuks. Tǟnda nutāb Līzõks.
alumine huul a’lli ūļ
ülemine huul i’ļļi ūļ
huuli prunti ajada ūld puņtšõ a’jjõ
huuli närida ūļi jamstõ
huuli lakkuda ūļi nūolõ
Tal on huuled veel emapiimaga. Tä’mmõn at ūld ve’l jemā sēmḑaks.
Vanadel hobustel on alumised mokad pikemad. Vanād ibīztõn attõ a’llizt ūld jo pitkād.