Vārdi

ā ä ǟ č ē ģ ī ķ ļ ņ ō ȯ ȱ ǭ õ ȭ ö ŗ š ț ū ž ü

Redzami 601 - 624 no 4465 šķirkļiem

hilineda
  obāztõ, vībõ vi
(hilineda)

hilineda rongi peale   obāztõ raņgõ

Ära hiline külviga [~ ära hilist külva]!   Alā obāzt kīla!

						
hilinemine
  vībtõks s
(viivitus, hilinemine)
						
hilisõhtu
  obāz ȭ’dõg fras
(hilisõhtu)
						
hilja
  o’bbõ, obīņ adv
(hilja)

hiljaks jääda   īedõ o’bbõks

õhtuti hilja   ȭ’dõgõd obīņ

						
hiljem
  pierāst adv
(pärast, hiljem)

vend Theodoric tsistertslaste ordust, pärast Eestimaa piiskop   ve’ļ Theodoric tsistertslizt ordenst, pierāst Ēstimǭ bīskop

						
hind
  īnda s
(hind)

riiklik hind   vǭļikš īnda

ei mingi hinna eest   ä’b mingiz īnda je’dst

iga hinna eest   jegā īnda je’dst

hinda tõsta   indõ nustõ

Kalurid müüsid lestad madala hinna eest.   Kalāmī’ed mīžtõ liestād piškīz (~ madāliz) īnda je’dst.

Kalade hind löödi madalaks.   Kalād īnda sai ra’btõd madālizõks.

						
hing
(a)   jeng s
(hing, eluvaim)

poolelus inimene   pūol jengkõks rištīng

oma hing anda   eņtš jeng andõ

oma hing jätta   eņtš jeng jettõ

oma hingele võtta   eņtš jeng pǟlõ võttõ

hinge heita   jengõ jettõ

hinge välja süüa   jengõ ulzõ sīedõ

hinge välja võtta   jengõ ulzõ võttõ

Hing on sees, kui ta on elus.   Jeng u’m sizāl ku ta u’m je’lsõ.

Hing läheb välja.   Jeng lǟ’b ulzõ.

Vara, see võeti, hing vaid jäeti.   Vīļa, sīe võtīzt, jeng set jetīzt.

Ta andis oma hinge selle tööga.   Ta eņtš jeng āndiz jarā sīe tīekõks.

Ta jättis oma elu sinna.   Ta jetīz eņtš jeng sīņõ.

Ära võta sellist pattu oma hinge peale!   Alā võttõ seļļizt pattõ eņtš jeng pǟlõ!

Ise oma hinge sa vead ja elus sa oled.   Ī’ž eņtš jengõ sa viedād ja je’lsõ sa ūod.

Anna mu hingele rahu, et see hing võiks hingata!   Ānda mi’n jengõn armõ, la’z se jeng võigõ jengõ!

Ma lasen su hinge välja.   Ma laskūb si’n jeng ulzõ.

(b)   jeng s
(hing, hingeline)

elav hing   jelābi jeng ~ je’lsõ jeng

Siin pole mitte ühtki [elavat] hinge.   Täs ä’b ūo mitī’dtõ jengõ.

(c)   jeng s
(hing, hingetõmme, hingus)

sisse hingata   jengõ vie’ddõ

hinge tagasi tõmmata   jengõ võttõ

Hing jääb kinni.   Jeng īeb vi’zzõ.

Tuleb pidada hinge kinni.   U’m pidāmõst jeng vizās.

Ta köhib oma hinge välja.   Ta kie’vtõb eņtš jeng ulzõ.

Ei saa hinge tagasi.   Ä’b sǭ jengõ tagān.

Hingas sügavalt sisse, nii oli kärbes kurgus.   Jengõ viedīz, ne’i vȯ’ļ kärmi kurks.

Viimne hingetõmme läks nii pikalt.   Pe’rri jeng lekš ne’i pa pitkāld.

						
hingata
  jengõ vi
(hingata)

sügavalt hingata   tõvāld jengõ

Hingamata ei saa elada.   Jengõmõt ä’b või je’llõ.

						
hinnang
  īndatõks s
(hinnang)
						
hinnata
  īndatõ vt
(hinnata)

väärtust leida, väärtust määrata   jarā īndatõ

See asi on väga kalliks hinnatud.   Se ažā u’m vä’ggi tõurõks īndatõd.

Nad hindavad kaupa   Ne īndatõbõd kōpõ.

						
hirm
  irm s
(hirm)

hirm hakata   irm eitõ

hirmus elada   irmsõ je’llõ

hirmust kangeks jääda   irmstõ kangtõks īedõ

Mul on hirm tema pärast.   Mi’nnõn u’m irm tä’mstõ.

Mul on hirm, kui vaid see laps ei lähe hukka.   Mi’nnõn u’m irm, ku set se läpš ä’b lǟ’ ukkõ.

Hirm tuleb peale.   Irm tulāb pǟlõ.

Tal hakanud hirm.   Tä’mmõn eitõn irm.

Niipalju on hirm, et juuksed on püsti.   Ne’i je’n u’m irm, ku ibūkst attõ pistõ.

Ta tekitas minus [~ andis mulle] hirmu.   Ta āndiz mi’nnõn irmõ.

Ta on alatasa hirmu täis.   Ta u’m a’mši irmõ täuž.

Püksid on hirmu tõttu [~ hirmust] täis.   Bikšõd at irmstõ tǟdõd.

Hirmust võib hüpata nahast välja, ning külmast.   Irmstõ võib īekõ nǭ’gõst ulzõ, un kīlmast.

						
hirmus
  irmõz adj
(hirmus)

hirmus elu   irmõz jelāmi

hirmus hirm   irmõz irm

hirmus inimene   irmõz rištīng

						
hirmus
  irmõz adv
(hirmus)

hirmus palju   irmõz pǟgiņ

See talv on hirmus pikk.   Se tǭla u’m irmõz pitkā.

						
hirmutada
  irmtõ vt
(hirmutada)

Ära hirmuta mind kohtuga!   Alā irmt mīnda kū’oḑõks!

						
hõbe
  õ’bdõ s
(hõbe)

hõbedat sepitseda   õ’bdõ ta’ggõ

						
hobi
  hobij s
(hobi)
						
hobune
  i’bbi, õ’bbi s
(hobune)

hobust ette rakendada   ibīzt je’ddõ pānda

hobust kammitsasse panna   ibīzt uppõl pānda

Hobune lööb tagant üles.   I’bbi pȯtkāstõb.

Hobune on kammitsas.   I’bbi u’m upāl.

Ta paneb hobuse vankri ette.   Ta panāb ibīz rattõd je’ddõ.

						
hoiatada
  brīḑõ, kuo’ndõ vt
(hoiatada)

hoiatada, ärgu mingu   kuo’ndõ, algõ läkkõ

Ma hoiatasin teda, et ärgu ta nii rääkigu.   Ma brīḑiz tǟnda, algõ ta ne’i rõkāndõg.

						
hoiatus
  kuo’ndõks s
(hoiatus)
						
hoida
(a)   kaitsõ vt
(kaitsta, hoida)

ennast kaitsta   ēņtšta kaitsõ

Koer kaitseb lambaid hundi eest.   Pi’ņ kāitsõb lambidi su’dstõ.

(b)   pi’ddõ vt
(pidada, hoida)

lehma pidada   nī’emõ pi’ddõ

ülal pidada   i’llõ pi’ddõ

Me pidasime mingit nelja siga.   Mēg pidīzmõ mingiz nēļa si’ggõ.

Ma hoian sind nagu last.   Ma sīnda pidāb ne’iku lapstā.

(c)   sǭ’rgõ vt
(hoida, valvata)

Ta hoiab oma nahka.   Ta sǭ’rgõb eņtš nǭ’gõ.

Ta hoiab sind minu eest.   Ta sǭ’rgõb sīnda mi’n je’dstõ.

Ta valvab vintpüssiga, kui vaid ei lase.   Ta sǭ’rgõb flintõks, kui ä’b lask set.

(d)   vȯidõ vt
(hoida)

last hoida   lapstā vȯidõ

(e)   vȯidõ vt
(hoida, säästa, halastada)

Hoia oma silmi!   Vȱida eņtš siļmi!

(f)   vȯidõ vt
(hoida)

kinni hoida   vizās vȯidõ

Sa hoia ennast mu teelt eemale.   Sa vȱida ēņtšta mi’n riekstõ.

Ma hoidsin ühtviisi kõiki: küll talli, küll koera.   Ma vȱidiz ī’dta’mḑi: kil ūonpȯigi, kil pi’ņņõ.

Ta hoiab ennast nagu hammastega kinni.   Ta vȱidab ēņtšta ne’iku ambõdõks vizās.

						
hoida
  pi’ddõ vi
(hoida, toetuda)

kellegi poole hoida   ä’dsmingiz pūolõ pi’ddõ

kokku hoida   ku’bsõ pi’ddõ

Ma hoian sinust kinni.   Ma pidāb si’n jūs vizās.

Ma sain seinale toetuda.   Ma sai sāina jūsõ pi’ddõ.

Seal inimene hoiab kinni, toetub.   Sǟ’l rištīng pidāb, tigūb.

						
hoidmine
  vȱidami s
(hoidmine)

Meie lastel tuleb võtta nad vanast peast ka oma hooldada.   Mä’d lapstõn u’m võtāmõst nänt va’nstpē’ḑõn ka eņtš vȱidamiz alā.

						
hoiduda
  vȱidatõ vt
(hoiduda)

Ta on püüdnud hoiduda tavalisest keelest.   Ta u’m kǭļõn vȱidatõ irdist kīelstõ.

						
hoiduda
  vȯidõ vi
(hoiduda)

kõrvale hoida, hoiduda   kilgõ vȯidõ

Hoia alt!   Vȱida je’dst jarā!

						
hõlmata
  mǭ’dtõ vt
(mahutada, hõlmata)

enesesse haarata   eņtšõ mǭ’dtõ

						

Redzami 601 - 624 no 4465 šķirkļiem