kallale minna ~ külge hakata jū’rõ akkõ
Hakkab mulle nagu pind silma. Akūb mi’nnõn ne’iku pīrgal silmõ.
Hakkaks ümber kaela kinni. Akkõks immõr ka’ggõlõ.
Haigus hakkab üheteise külge. Rujā akūb ī’dtuoiz jū’rõ.
Haigus hakkas mulle külge. Rujā akīz mi’nnõn.
Puss ei hakka peale, on nüri. Duņtš ä’b ak, u’m tȭlza.
roheliseks minna aļļõks eitõ
hirm hakata irm eitõ
palav hakata kīebi eitõ
külm hakata kīlma eitõ
pilviseks muutuda piļļizõks eitõ
pimedaks minna pi’mdõks eitõ
valmida vaļmõks eitõ
Õhtu läheb pimedaks. Ȭ’dõg ētab pi’mdõks.
Tal hakanud nagu hirm. Tä’mmõn eitõn ne’iku irm.
Hakkab minema külmaks. Īrgõb eitõ kīlma.
Talle hakkas haigus külge. Tä’mmõn ētiz rujā kilgõ.
mustaks saada mustāks īedõ
haigeks jääda rujāks īedõ
pimedaks jääda so’ugdõks īedõ
On aeg töö juurde asuda. U’m āiga tīe jū’r irgõ.
1921. a hakkas Tartus Emakeele Selts välja andma väikseid liivi lugemikke. 1921. ā. īrgiz Tartus Jemākīel Seļtš ulzõ āndam piškiži līvõ lugdõbrǭntidi.
Juba 1931. a lõpul oli Jelgavas hakanud ilmuma liivikeelne kuukiri „Līvli”. Jõvā 1931. ā. lopāndõksõl vȯ’ļ Jālgabs irgõn ulzõ tu’lmõ līvõ kīel kūkēra „Līvli”.
nutma puhkeda itkõ irgõ
naerma hakata na’grõ irgõ
alustades viimastest [~ viimastega] irgõs pe’rriztõks
Ta hakkas musta villa valgest välja korjama. Ta īrgiz kuoŗŗõ mustā vīla vāldast ulzõ.
Kūoja ka tahab tänavu suvel hakata tegema uut maja. Kūoja ka tǭ’b tä’msõ’vvõ irgõ tī’edõ ūdtõ tu’bbõ.
Külarahvas tahab [~ tahavad] hakata heina niitma. Kilāro’vz tǭ’bõd irgõ ainõ nītõ.
Pojast saab arst, ta õpib arstiks. Pūoga līb aŗšt, ta opūb aŗštõks.
Riie tuleb punane, seda värvitakse värviga punaseks. Ǭ’rõn līb pu’nni, tǟnda rǭviņtõb vermkõks punīzõks.
Lehm tuleb lüpsma. Nī’emõ līb lipšāb.
Me oleme varsti jälle veel koos. Mēg līm aššõ tegīž vēl ku’bsõ.
Kalu saab kõigile. Ka’ļdi līb amādõn.
Sellest ei tule midagi. Sīest midāgõst ä’b lī.
Mul tuleb minek. Mi’nnõn līb lē’mizt.
Ei tule olema ühtki liivlast, kes ei mõtleks üht mõtet: ärgu olgu tulnud enam sõda. Ä’b lī mitī’dtõ līvlizt, kis ä’b mõtlõks ī’dtõ mõtkõzt: algõ līnd jemīņ suo’ddõ.
Sigade jaoks või lehmade jaoks raiuti peeneks kartuleid, peete, tehti neid peeneks kapsarauaga. Sigād pierāst või nī’emõd pierāst kapīņțiz na’ggiri, bīetidi, te’i pīenõks nēḑi rōdaks.
Seale tuleb kartulid peeneks raiuida. Sigān u’m kapīņțõmõst pīenõks na’ggõrd.
Kartuleid hakitakse peeneks kapsarauaga. Na’ggiŗi tšokīņțõb pīenõks kapīņțõbrōdaks.
halb ilm slikțõ āiga
paha süda slikțõ dūš
halvaks pidada slikțõks pi’ddõ
paha meel slikțõ mēļ
paha pea slikțõ pǟ
paha süda slikțõ sidām
Hakkas halb. Īrgiz īedõ slikțõ.
Tal on halb. Tä’mmõn u’m slikțõ.
See ei teeks halba. Se ä’b līks slikțõks.
Süda läheb pahaks. Slikțõ sidām īeb.
Tal on süda paha. Tä’mmõn u’m slikțõ sidām.
lapse häll laps äl
suurhäll (köitega) sūr äl
Meil oli laudadest neljakandiline häll tehtud. Mä’ddõn vȯ’ļ dēļist nēļakaņțlimi äl tī’edõd.
Kahest kohast oli häll lae külge kinni pandud. Kǭ’dst kūožõst äl vȯ’ļ la’ggõd jū’r vi’zzõ pa’ndõt.
hall riie ǭ’gi ǭ’rõn
hall päev ǭ’gi pǟva
hallid pilved ǭ’gizt pīlad
halli peaga mees zirmiz pǟkõks mīez
nii hall kui valge rätt peas ne’i zirmi, ku vālda krīzdõg pǟsõ
Karv on hall nagu hundil. Kǭra u’m sirmi ne’iku su’ddõn.
Murega võib kümne minutiga halliks minna. Mu’rkõks võib i’ļ kim minūt zirmizõks īedõ.
Veel on hämar. Ve’l u’m ämār.
Hommikul hämaras minnakse merele. Ūoņdžõl ämārs lǟ’bõd mie’rrõ.
saehambad zǭig ambõd
pilgata ambõ pǟl võttõ
hambaid irevile ajada ambõd irrõnõks a’jjõ
hambaid kiristada ambidi kīerõ
hambaid näidata ambidi nä’gțõ
hambad nagu hundil ambõd ne’iku su’ddõn
Hambad ei hakka peale, nii kõva on. Ambõd ä’b akkõt pǟlõ, ne’i vizā u’m.
Hambad tärisevad suus, kui on külm; kui on hirm, siis kah. Ambõd dõ’ržõbõd sūsõ, ku u’m kīlma; ku u’m irm, si’z ka.
Ma ei saanud [midagi] hamba alla. Ma i’z sǭ mittõ ambõd alā.
Mu isa suri ära, hambad suus kui kivid. Mi’n izā kūoliz jarā, ambõd sūsõ ne’iku kivīd.
Las ta riputab hambad varna! La’z ta karīņtõg ambõd va’igõ!
Ma olen teisel hammaste vahel, teine naerab mind alatasa. Ma u’m tuoizõn ambõd va’isõ, tuoi mīnda ī’dstī’d na’grõb.
Mis sa näitad oma hambaid! Mis sa nä’gțõd eņtš ambidi!
Säh, kilk, sulle luine hammas, anna mulle terashammas! Sä, kerk, si’nnõn luiniz ambõ, ānda mi’nnõn tīeroudiz ambõ!
Ta hammustab. Ta jāmstab.
Ta hammustab ühe suutäie. Ta jāmstab ī’d sūtäud.
Hammusta nüüd veel! Jāmsta ni ve’l!
nagu hane selga vett nemē gūogõ sälgõ vietā
loll nagu hani jämp nemē gūogõz
hane sulg gūogõ tūrgõz
Hane seljas vesi ei seisa. Gū’ogõ sǟlga pǟl ve’ž ä’b pīl.
Ta läks Saaremaale hanede järele. Ta lekš Sǭrmǭlõ gūogõd tagān.
