kodus, rannas elada kuo’nnõ, rāndas je’llõ
Kǭrli elab Sīkrõgis. Kǭrli jelāb Sīkrõgõl.
Ta tuli Sīkrõgi elama. Ta tuļ Sīkrõgõl jelām.
Teine sõda, mis meie põlvkond pidi läbi elama, tõi liivlastele rohkem vaeva. Tuoi suodā, mis mä’d kazām sai le’bbõ jelām, tuoi līvliztõn jemīņ vaijõ.
Igaüks peab elama enese järgi. Jegāī’dõn u’m jelāmõst eņtš pie’rrõ.
Ma elan nagu ema süles. Ma jelāb ne’i ku jemā ripsõ.
Kui inimene elab nagu kukenoka peal, siis ta võib igal ajal libastada. Ku rištīng jelāb ne’i ku kik nanā pǟl, si’z ta jegāl āigal võib li’bštõ.
Ma elan nagu kahe tule vahel, ühest hirm ja teisest hirm. Ma ne’i ku kǭ’d tu’l va’isõ jelāb, ī’dst irm un tuoist irm.
Elab nagu kotis. Jelāb ne’i ku kuoț sizāl.
Elab nagu tulekahjus, ei või teistsuguseks teda saada. Ne’i ku tu’lka’jsõ jelāb, äbvõi mõitizõks tǟnda sǭdõ.
Ta elab nagu tühi tuul (~ nagu tuule peal). Ta jelāb ne’i ku tijā tūļ (~ ne’i ku tūl pǟl).
Ma elan nagu unes. Ma jelāb ne’i ku u’ņštä’bbiz.
Need elavad nagu kass koeraga. Ne ne’i ku kaš pi’ņņõks jelābõd.
Need elavad kui koerad. Ne jelābõd ne’i ku piņīd.
ilus puhas elamine nagu päike knaš pū’dõz jelāmi ne’i ku pǟvaļikki
selline elamine kui loomal, nagu seal seļļi jelāmi ku jelājõn, ne’i ku sigān
Igas maas on omamoodi elamine. Jegāī’dsõ mǭsõ u’m eņtš mūodõ jelāmi.
ellu jääda je’llõ īedõ
surnuid elavaks teha kūolõņi je’llõ tī’edõ
Tal on hea elu. Tä’mmõn u’m jõvā je’l.
Meie rannas ei olnud kerge elu. Mä’d rāndas i’z ūo kievām jelāmi.
Üks läheb eluga tagurpidi, teine edaspidi. Ikš lǟ’b jelāmizõks dagāržpē’ḑõn, tuoi je’ddõpē’ḑõn.
Mu elu on selline, nagu nöör on pandud kaela, see mind kägistab. Mi’n jelāmi u’m seļļi, ku snūor u’m pandõd ka’ggõlõ, se mīnda zno’udžõb.
Me igaüks armastame ja austame oma abikaasat. Mēg jegāikš ārmaztõm ja ouvõstõm eņtš a’bpūolt.
