nii palju kui tahad ne’ije’n kui tǭ’d
niipalju kui mul teada ne’ije’n kui mi’nnõn u’m tieutõb
niipea kui ma pääsen ne’ipigā kui ma päzūb
Ta ei tule niipea. Ta ä’b tu’l ne’ipigā.
niisama jalutama ne’iī’ž keņžlõm
samuti kui ne’iī’ž nemē
Ma annan talle niisama – kui ma maksu ei võta. Ma āndab tä’mmõn ne’iī’ž – ku ma maksõ ä’b võtā.
Ma maksan talle niisama – ilma mingi tagasiandmiseta, heast meelest. Ma maksāb tä’mmõn ne’i ī’ž – īlma mingizt tāgiž āndamõst, jõvāst mīelõstõ.
Ta tegi tööd niisama hästi kui teised. Ta tei tīedõ ne’iī’ž jõvīst kui munt.
nina jookseb nanā jūokšõb
nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) nanā jūokšõb ne’i nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ)
nina on kinni [~ läheb raskelt] nanā lǟ’b lǟlamstiz
nina tilgub nanā tīlkõb
saada pikk nina sǭdõ pitkā nanā
kuhugi oma nina toppida kuskiz eņtš nanā teppõ
pika ninaga jääda pitkā nanāks īedõ
nina alt ära võtta nanā tutkāmõst jarā võttõ
nina norgu lasta [~ maha riputada] na’nnõ mǭ’zõ tänktõ
nina püsti [~ pilvedesse] ajada na’nnõ pīliz a’jjõ
nina peale anda jõvā nanā andõ
Nina sügeleb, saab uut kuulda. Nanā sõ’vlõb, sǭb ūdtõ kūlõ.
Nina sügeleb, tuleb vihma. Nanā sõ’vlõb, līb vī’mõ.
Seisab, nina täis. Pī’lõb, nanā täuž.
Sai pika nina ja häbi. Sai pitkā nanā ja uid.
Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. Tä’m opātimiz sie’ggõ na’nnõ i’z tep.
Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. Si’nnõn tu’lbõd nanāst jǭsõd u’lzõ.
Sel oli ilus väike nina kui viljatera. Sīen vȯ’ļ knaš piški nanā ne’i ka gro’udõz.
Ta lõi nina pihta. Ta rabīz pi’ds na’nnõ.
Ära pista oma nina kõikjale! Alā pa’n eņtš nanā a’mži!
Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! Mis sa ajād eņtš nanā a’mži!
Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯ’ļ.
Ära näita oma nina! Alā nä’gţõ eņtš na’nnõ!
Ta näitas mulle pikka nina. Ta nä’gţiz mi’nnõn pitkõ na’nnõ.
Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. Sa eņtš nanāks a’mži a’ilõd si’zzõl.
