üle kuulata le’bbõ kūldõ
laule kuulata lōlidi kūldõ
järele kuulata tagān kūldõ
Sa kuulad seda, mis ma räägin? Sa kūldõd siedā, mis ma rõkāndõb?
Rannas on kuulda aerude kolinat [~ müra]. Rāndas u’m kūldtõb airõd märā.
Sina kuuled nii hästi nagu koer. Sinā ne’i jõvīst kūlõd nemē pi’ņ.
Ma kuulsin seda ainult ühe kõrvaga – seda ei või uskuda. Ma kūliz siedā set ī’d kūoraks – siedā ä’b või uskõ.
Tal ei ole kõrvu, ta ei kuule. Tä’mmõn ä’b ūo kūoridi, ta ä’b kūl.
Ta võtab sind kuulda. Ta võtāb si’n kūlõ.
Ta ei teinud [~ pannud] kuulmaks. Ta i’z pa’n kūlõmõks.
evangeeliumi kuulutada evangēliumõ tieutõ
Neile Jumala sõna ei saa kuulutatud emakeeles. Näntõn Jumāl sõnā ä’b sǭ tieutõd jemākīels.
palav ilm kīebi āiga
Palav võib olla mõni viiskümmend kraadi. Kīebi võib vȱlda mingi vīžkimdõ grǭdõ.
Mul on palav. Mi’nnõn u’m kīebi.
tuline raud kūmi rōda
kuum ilm tu’ļļi āiga
kuum vesi tu’ļļi ve’ž
Supp on tuline nagu tuli. Zup u’m tu’ļļi ne’iku tu’ļ.
Ma teen su tuliseks – kas armastusega või tulega. Ma tī’eb si’n tuļīzõks – või ārmaztimizõks agā tu’lkõks.
Sa oled nii tuline jooksja, nagu torgiksid sind takjad. Sa ūod ne’i tu’ļļi a’iliji, ne’iku dadžād sīnda siskāks.
Mõõdeti [kangast] ümber küünarnuki, see on küünrapikkune. Āigiz immõr kīndõrpū, se u’m kīndõr pitkit.
Ma lõin oma küünarnuki ära. Ma rabīz eņtš kīndõrbū jarā.
Küüned õitsevad ilusti. Kīndõd knaššõ ēdrikšõbõd.
Must värv on küünte all. Mustā verm u’m kīndõd allõ.
Suured küüned on nagu kullil. Sūrd kīndõd attõ ne’i ku kuļļõn.
Ma olen ta küünte vahel; sõrmed nii kinni ei hoia. Ma u’m tä’m kīndõd va’isõ; sūormõd ne’i vizās ä’b pidāt.
Ta hoiab sind [kinni] oma küüntega. Ta pidāb sīnda eņtš kīndõdõks.
Sa oled kõik oma küüntega kokku kraapinud, mis sul on. Sa ūod tikkiž eņtš kīndõdõks ku’bbõ kīskõn, mis si’nnõn u’m.
kuussada aastat kūžsadā āigastõ
kuuesaja aastane kūdsadā āigast va’nnit
pärast kuutsada aastat pie’rrõ kūdtõsa’ddõ āigastõ
kuuesaja esimene kūdsadā e’žmi
kuussada aastat kūžsa’ddõ āigastõ
