Siis kui kured lähevad ära, siis nad ju lähevad „haagis”. Si’z, ku kūrgõd lǟ’bõd je’dspē’ḑõn, si’z ne jo lǟ’bõd knǭšõs.
kuri vaim ä’bjõvā vaim
kole ilm bǭ’rgõ āiga
mustad kurjad pilved mustād, bǭ’rgõd pīlad
Minu isa ütles nii vaid, et kui äike tuleb merest, siis tuleb kole ilm, ja kui see tuleb maa poolt e Mi’n izā kītiz ne’i set, ku pițki tulāb mie’rstõ, si’z līb bǭrgõ āiga, un ja ta tulāb mǭ pūoldõstõ e’žmiztõ kõrdõ, ku si’z līb knaš āiga.
See inimene on kuri, selline vihane. Se rištīng u’m bǭ’rgõ, seļļi kõ’zzi.
tige koer kõ’zzi pi’ņ
nii tige kui koer ne’i kõ’zzi ne’i ku pi’ņ
kuri inimene kõ’zzi rištīng
kuri, nii et jumal hoidku kõ’zzi ne’i, ku la’z jumāl vȱidag
kuri nagu hunt kõ’zzi ne’i ku su’ž
Kuri käsi – kes kohe paneb nagu pläuh. Kõ’zzi ke’ž, kis tuļīnõst panāb ne’i ku šläukt.
Ta nagu sülitab tuld, nii kuri. Ta ne’i ku tūlda sīlgõb, ne’i kõ’zzi.
Inimene on kuri nagu hunt. Rištīng u’m kõ’zzi ne’i ku su’ž.
Ta vaatas minu peale kurjade silmadega. Ta vaņtliz mi’n pǟlõ kõ’zzizt sīlmadõks.
Ta sai kruusi peale vihaseks. Ta sai krūz pǟlõ kõzīzõks.
tigedaks saada ti’ggõks īedõ
enese üle kurta i’ļ eņtš kaibõ
Kurdetakse oma laste üle, vahel on halvad lapsed, aga kaevatakse, et poeg on kaugel ja ei tule vaatama. Kāibõb i’ļ eņtš lapst, va’ist at slikțõd lapst, agā kāibõb, ku pūoga u’m kougõn kuondõ ja ä’b tu’l vaņtlõm.
Ta kuskilt tuli. Ta kuskõst tu’ļ.
Kuskilt tuli tuppa suits. Kuskõst tu’ļ tu’bbõ so’v.
Kust sa tulid? Kustõ sa tu’ļd?
Ainult see pool oli lahti, kust istuti selle vankriistme peale. Set se pūol vȯ’ļ vāldiņ, kustõ istīz sīe rattõdra’j pǟlõ.
tuld kustutada tūlda kistāntõ
lupja kustutada kalkõ kistāntõ
janu kustutada jūomiznälgõ kistāntõ
ära kustutada u’lzõ kistāntõ
võlga kustutada võlgõ kistāntõ
Mehed jooksid metsa kustutama. Mī’ed a’ilizt mõtsõ kistāntõm.
Tule kustutab ära veega. Tu’l kistāntõb jarā vie’dkõks.
Ma sain kutse sünnipäevale. Ma sai kutsimiz sindipǟva pǟl.
Ma tulin tema kutsel. Ma tu’ļ tä’m kutsimiz pǟl.
enese juurde kutsuda eņtš jū’rõ kutsõ
ära kutsuda jarā kutsõ
välja kutsuda ulzõ kutsõ
appi kutsuda a’bbõl nuttõ
Vanemad kutsusid ta Ventspilsist koju. Va’nbizt kutsīzt tä’m Vǟntast kuodāj.
Ma kutsusin ta enesele abiliseks. Ma kutsīz tä’m eņtšõn pa a’blizõks.
Hilda kutsuti aasta pärast ära [~ suri aasta pärast]. Hilda kutsīz āigast pie’rrõ jarā.
Ta nimetas oma poja Peetriks. Ta ni’mtiz eņtš pūoga Pētõrõks.
Ta kutsub mind, hüüab. Ta ni’mtõb mīnda, nutāb.
