kevadine aeg kievādi āiga
sügisene aeg si’gži āiga
suvine aeg sõ’vvi āiga
talvine aeg talli āiga
hiline aeg obāz āiga
paras aeg parāz āiga
viimane aeg pe’rri āiga
vaba aeg vāldiž āiga
varane aeg varāz āiga
enneaegu je’dsõ aigõ
kaua aega kōgiņ aigõ
tükk aega strēk aigõ
see võtab aega se võtāb aigõ
ammust ajast amūst āigast
seni, selle ajani siedaig sǭņõ
sellest ajast sīest āigast
mõneks ajaks mingiz āigaks
igal ajal jegāl āigal
kevadisel ajal kievādiz āigal
pika aja jooksul kōgiņ āigal
õigel ajal õigiz āigal
viimasel ajal perīz āigal
sel ajal sīel āigal
samal ajal sīel eņtš āigal
töö ajal tīe āigal
päeva ajal päuvõ āigis
vanasti va’ņši aigši
vanasti va’ņši aigši
aegamööda aigõ pi’ds
aega viita aigõ vībtõ
aega võtta aigõ võttõ
igavus ~ igav pitkā āiga
Nüüd on aeg. Ni u’m āiga.
Aeg ei oota. Āiga ä’b vȯ’dlõ.
Aeg on käes. Āiga u’m jūsõ.
Ta aeg on läbi. Tä’m āiga u’m le’bbõ.
Mu aeg on täis. Mi’n āiga u’m täuž.
Igaühel oma aeg. Jegāī’dõn eņtš āiga.
Aeg lõppeb. Āiga lopūb.
Kogu aeg on ta silma all. Amā āiga ta u’m sīlmad allõ.
Praegu on inimestel rikas aeg. Paldītõn u’m ro’vdõn rikāz āiga.
Ta tuli õigel ajal. Ta tu’ļ riktig āigas.
Siis tema aegadel, kui ta on laps olnud, siis nad on käinud Tsälmõtis lambakarjas. Siz tä’m āigis, ku ta u’m läpš vȯnd, siz ne at kǟ’nd lambiļ Tsä’lmõts.
Selline korjamine koguduste kaudu võtab aega. Seļļi kuoŗŗimi lǭtkubūd kouți võtāb aigõ.
Mul on igav. Mi’nnõn u’m pitkā āiga
Mul ei ole aega mitte jalgagi toast välja astuda [~ minna]. Mi’nnõn ä’b ūo aigõ mittõ jalgõ lǟ’dõ tubāst ulzõ.
Ema käskis lapsel koju minna, aga ta ei läinud. Jemā pa’ņ lapsõn lǟ’mõ kuodāj, agā ta i’z lǟ’.
ahjusuu ǭ’j sū
ahju kütta ǭ’jõ kittõ
leivaahi lēba ǭ’j
väike ahi piški ǭ’j
pottahi poțīst ǭ’j
raudahi roudi ǭ’j
saunaahi sōna ǭ’j
Ahi oli alati suuretoa keskel. Ǭ’j alz vȯ’ļ sūrtubā sidāmtõ.
Ahi ei tõmba, tuba on täis suitsu. Ǭ’j ä’b viedā, tubā u’m täuž so’vvõ.
Müürsepp tegi ahju. Mīrnikā te’i ǭ’jõ.
Heida puid ahju! Ēta pūḑi ǭ’jõ!
Roobitse söed ahjust välja! Rǭib sidūd ǭ’jst ulzõ!
Mina olen ahju taga sündinud, ahju taga üles kasvanud, kes midagi ei tea maailmast. Minā u’m ǭ’j tagān sindõn, ǭ’j tagān i’lzõ ka’zzõn, kis midāgõst ä’b tīeda pasouļõst.
Tuleb pikne. Līb pițki.
Äike tuleb üles. Pițki tulāb i’lzõ.
Ta on pikse poolt maha löödud. Ta u’m pițkizõks mǭ’zõ ra’bdõd (~ pițkizõst jarā pȯtkāstõd).
On juba aeg magama minna, poiss aga muudkui loeb. U’m jõbā āiga ma’ggõm lǟ’dõ, agā polākõz set lugūb.
Poiss ainult magas aina. Poiški set magīz ī’d.
Tule vaid aga siia. Tu’l set tǟnõ!
Mis seal ikka, muudkui lase käia! Mis sǟ’l, la’z set läkkõ!