hüübinud, paks veri jarā kǭ’gõn, sangdõ ve’r
verd joosta vīerda jūokšõ
verd valada vīerda va’llõ
verega määrida vie’rkõks smērõ
Veri jääb kinni. Ve’r īeb vi’zzõ.
Veri tilgub nagu kasemahl (~ jääpurikad). Ve’r tīlkõb ne’iku kȭļim (~ rǟstõd).
Veri on kinni, peab pidama seda kinni [~ paigal]. Ve’r u’m vizās, u’m pidāmõst pāikal tǟnda.
Sõjas on igaüks oma vere välja valanud. Suodā pǟl u’m jegāikš eņtš vie’r va’llõn ulzõ.
Ära vala välja teise inimese verd! Alā va’llõ ulzõ tuoiz rištīng vīerda!
See teine imeb su verd. Se tuoi imūb si’n vīerda.
Seal ta lamab oma veres. Sǟ’l ta magūb eņtš vie’r sizāl.
Ma maksin oma verega. Ma maksīz eņtš vie’rkõks.
Ma ei taha [ennast] tema verega ära määrida. Ma ä’b tǭ tä’m vie’rkõks jarā smērõ.
Kes tegid tanguvorsti, need ju võtsid verd. Kis te’itõ sūrmõdmȭkidi, ne jo võtīzt vīerda.
vooluvesi jūokšiji ve’ž
seisuvesi pī’liji ve’ž
vett lasta vietā laskõ
Vesi jooksis nagu allikas. Ve’ž jūokšiz ne’iku ovāt.
Vesi on püksis: siis ei pea enam kust, kui tuleb, siis jookseb. Ve’ž u’m bikšõs: si’z ä’b pidā je’mmitõt kuztā, ku tulāb, si’z jūokšõb.
tulemärk, hemangioom pu’nni vigā
süüks anda vigā andõ
pahaks panna vigāks pānda
vigu otsida vi’gḑi vȯtšõ
Ei ole viga. Ä’b ūo vi’ggõ.
Töös on vigu. Tīesõ u’m vi’gḑi.
Ära pane pahaks [~ võta veaks], et ma nii mühaklik olen. Alā võttõ vigāks, ku ma ne’i lemp u’m.
viha pidada kõ’zzõ pi’ddõ
Mul on selline viha, et ma jookseksin nahast välja. Mi’n u’m seļļi kõzā, ku ma a’ilõks nǭ’gõst ulzõ.
Praegu ta on sellise viha all. Paldiņ ta u’m seļļiz kõzā allõ.
Ta näitab vihaga hambaid. Ta kõzās nä’gțõb ambidi.
Silmade ees läheb vihaga kirjuks. Sīlmad je’dsõ kõzāks īeb kērabizõks.
Ära näita oma tigedust teistele. Alā nä’gț eņtš kõ’zzõ muntõn.
kuri inimene kõ’zzi rištīng
kuri, nii et jumal hoidku kõ’zzi ne’i, ku la’z jumāl vȱidag
kuri nagu hunt kõ’zzi ne’i ku su’ž
Kuri käsi – kes kohe paneb nagu pläuh. Kõ’zzi ke’ž, kis tuļīnõst panāb ne’i ku šläukt.
Ta nagu sülitab tuld, nii kuri. Ta ne’i ku tūlda sīlgõb, ne’i kõ’zzi.
Inimene on kuri nagu hunt. Rištīng u’m kõ’zzi ne’i ku su’ž.
Ta vaatas minu peale kurjade silmadega. Ta vaņtliz mi’n pǟlõ kõ’zzizt sīlmadõks.
Ta sai kruusi peale vihaseks. Ta sai krūz pǟlõ kõzīzõks.
Mind ta vihkab. Mīnda ta gintõb.
Ta vihkab teist, ei või näha. Ta tūoizta nī’ḑõb, ä’b või nǟ’dõ.
Vihma sajab. Vī’mõ sadāb.
Suur jäme vihm, maa müdiseb. Sūŗ, ja’mdõ vī’mõ, mǭ rū’tšõb.
Vihma nagu pangega kallab maha. Vī’mõ ne’iku pǭņõdõks gǭ’žõb mǭ’zõ.
Kärbsed on hirmus vihased, vihm on tulemas. Kärmizt attõ dikți kõ’zzizt, līb vī’mõ.
Vili läks hukka väga suurte vihmade tõttu. Vīļa lekš ukkõ vä’ggi sūrd vī’mõd kä’ds.
Paatidega on viidud vilja sinna. Lǭjadõks vīdõt u’m viļļõ sīņõz.
Ta võib viia sind hauda. Ta võib vīdõ sīnda kalmõ.
Sa viid talle leiba. Sa vīd tä’mmõn leibõ.
Sa viid talle süüa. Sa vīd tä’mmõn sīedõ.
Sa viid teda sööma. Sa vīd tǟnda sīemõ.
Tee viib mind sinna, kuhu ma tahan. Riek mīnda vīb sīņõ, kus ma tǭ’b.
