vasak käsi kurā ke’ž
vasakut kätt ku’rrõ kätā
vasema jalaga voodist välja astunud kurā jālgaks lovāld ulzõ astõn
Ma lähen vasakut kätt (~ vasakule poole). Ma lǟ’b ku’rrõ kä’ddõ (~ ku’rrõ pūolõ).
Pood on vasakut kätt (~ vasakul pool). Būoḑ u’m kurās kä’ds (~ kurās pūols).
Ma tulin vasakult käelt (~ vasakult poolt) Ma tu’ļ kurāst kä’dst (~ kurāst pūolstõ).
Inimene väsib. Rištīng väzūb.
Mu jalad olid nii ära väsinud nagu ära pekstud. Mi’n jālgad vȯ’ļtõ ne’i jarā vä’zzõnd ne’iku jarā ra’bdõd.
Seal on Uusküla vastas sood, mida nimetatakse Nabāld’id. Sǟ’lõz attõ Ūdkilā vastõ sūod, mis sǭbõd nuttõt Nabāldõd.
See vastab tavaliselt küsimusele kuidas? Se irdistiz vastātõb ki’zzimizõn kui?
Nende raamatute kirjaviis vastab Sjögreni ja Wiedemanni sõnaraamatu kirjaviisile. Nänt rǭntõd kēravīț vastātõb Sjögren ja Wiedemann sõnarǭntõ kēravīțõn.
selline, mis on vastik seļļi, mis u’m vastõ
Viin on mulle vastik. Brāndiļ mi’nnõn u’m vastli.
Kes seda ilget sööki sööb? Kis siedā vastlizt sīemnaigõ sīeb?
Kui söök on vastik, siis ei või neelata, ei lähe alla. Ku sīemnāiga u’m vastõ, si’z ä’b või nīelõ, ä’b lǟ’ luoikõ.
üksteise vastu vast ī’dt tūoizta
vastu tuult vastõ tūldõ
valge kõht vastu päikest vālda ma’g vastõ päuvõ
Ta paitas kassi vastu karva. Ta paijiz kaššõ vastõ karrõ.
Ta lõi käe vastu minu kätt. Ta rabīz kä’d vastõ mi’n kätā.
Silm silma vastu ja hammas hamba vastu. Sīlma vastõ silmõ ja āmbaz vastõ āmbazt.
vastu anda vastõ andõ
vastu töötada vastõ je’llõ
vastu käia vastõ kǟ’dõ
põhja keeda vastõ kī’edõ
vastu kajada vastõ ki’llõ
vastata vastõ kuostõ
vastu minna vastõ lǟ’dõ
vastu hakata vastõ nūzõ
põhja kõrbeda vastõ pa’llõ
vastu panna vastõ pānda
vastu pidada vastõ pi’ddõ
vastu seista, vastanduda vastõ pī’lõ
vastu rääkida, vaielda, väita vastõ rõkāndõ
vastandada vastõ sǟdõ
vastu tulla vastõ tūlda
vastu võtta vastõ võttõ
Ta tuleb vastu. Ta tulāb vastõ.
Tuul on vastu. Tūļ u’m vastõ.
Teine ei või sulle vastu pidada. Tuoi ä’b või si’nnõn vastõ pi’ddõ.
Iga kasuliku nõu ma võtan tänuga vastu. Jegāī’d tārpaliz nõ’v ma võtāb tienāndõksõks vastõ.
Istu mu vastu! Istā mi’n vastõ!
See rohi on peavalu vastu. Se āina u’m pǟpȯ’ddimiz vastõ.
Poeg astub isa vastu. Pūoga astāb izā vastõ.
mööda pead lüüa i’ļ pǟ ra’bbõ
mööda näppe lüüa i’ļ sūormõd ra’bbõ
vastu pead (kaela) anda andõ i’ļ pǟ (ka’ggõl)
