Varastatakse üksteisel peaaegu silmad välja. Salāndõbõd ī’dtuoizõn pigā sīlmad ulzõ.
Ta varastas teise inimese hobuse. Ta salāndiz tuoiz rištīng ibīz.
Hobune on varastatud. I’bbi u’m salāndõt.
Mul on praegu vähe jõudu, seepärast tuleb hakata varem midagi tegema, et töö läheks vähehaaval edasi Mi’nnõn paldīņ u’m veitõ joudõ, sīepierāst irgõmõst vaŗīm midēgõst tī’edõ, la’z tīe läkkõ rǭziņ je’ddõpē’ḑõn.
Ta tuli enne. Ta tuļ je’dmõl.
Ta tuli enne. Ta tul je’dmõlõks.
siniraag ǭļaz varīkš
Varesed kisavad kraa-kraa. Karnõd ourõbõd krǟ-krǟ.
Sa oled nagu valge vares. Sa ūod ne’iku vālda vaŗīkš.
varju anda, varjuga katta vi’llõ andõ
varjukülg vǭŗ pūoļ
puu varju all pū vǭŗ alā
Ta kardab oma varju. Ta kārtab eņtš vi’lstõ.
Puu heidab varju. Pū ētab vi’llõ.
Oma varjust üle ei pääse. Eņtš vi’llõn i’ļļõ ä’b pä’z.
Kuul on vaid [siis] vari, kui kuu on kinni, mingi pilv tuleb peale. Kūn set u’m vi’l, ku kū u’m vizāsõ, mingi pīla tulāb pǟlõ.
Päiksest on vari. Pǟvast u’m vǭŗ.
Värisetakse hirmust, külmast. Dõ’ržõb irmstõ, kīlmast.
Ta väriseb nagu haavaleht. Ta dõŗžõb ne’i ku ǭbõ lē’ḑ.
Hiir väriseb, kui pole surnud. Īr tirīkšõb, ku ä’b ūo kūolõn.
Inimene, leht väriseb. Rištīng, lē’ḑ trītšõb.
Inimene väriseb hirmust, külmast. Rištīng trītšõb irmstõ, kīlmast.
kogu ihust väriseda amāst lejāst ve’ržõ
nagu haavaleht väriseda ne’iku ǭbõlē’ḑ ve’ržõ
palavikus [~ palavikuga] lõdiseda kīebizõks ve’ržõ
külmast lõdiseda kīlmast ve’ržõ
külma käes lõdiseda kīlma kä’ds ve’ržõ
Varjab ennast: läheb varju, seisab varjus, tuleb varjust. Vǭŗõb ēņtšta: lǟ’b vǭŗõz, pī’ļõb vǭŗõs, tulāb vǭŗstõ.
Katab ennast külma eest tekiga. Vǭŗõb ēņtšta kīlmast dekkõks.
ennast varjata ēņtšta urgtõ
Peidab, hoiab ennast, on varjul. Vaŗtõb, sǭrgõb ēņtšta, u’m vǭŗ alā.
Sa varjad ennast, hea, kui ta ei näe. Sa slapstõd ēņtšta; jõvīst, ku ta ä’b nǟ.
värske söök priš sīemnāiga
värsked kalad priššõd kalād
Kui puhub, siis on värske tuul. Ku pū’gõb, si’z u’m priš tūļ.
Värske liha teeb priskeks. Priš vȯzā tī’eb dūšigõks.
roheline värv ǭļaz kǭra
Ilusat värvi andsid vanad kuused. Knaššõ karrõ āndizt vanād kūzõpūd.
Pajust sai ka ilusat värvi. Alābõst ka sai knaššõ karrõ.
Sa värvid põrandat värviga. Sa mǭļțõd pȭrandtõ mǭļkõks.
