Kellel on vaja, see on tellija, teine on täitja [~ tulija]. Kīen u’m va’idzig, se u’m sǟdiji, tuoi u’m tu’ļļiji.
Mul on vaja tõrusid. Mi’nnõn u’m vajāg tõ’rmidi.
Seda oli vaja kõvera otsaga. Sīe vȯ’ļ vajāg kõ’uriz tutkāmõks.
Paat vajub. Lǭja vajūb.
Nagu maa alla vajunud, ei näe, ei kuule. Ne’iku mǭn alā va’jjõn, ä’b nǟ, ä’b kūl.
ära kallata jarā va’llõ
juurde kallata jū’rõ va’llõ
maha kallata mǭ’zõ va’llõ
peale valada pǟlõ va’llõ
sisse kallata si’zzõl va’llõ
Ma valan ühest riistast teise riista sisse ja kruusist vett peale. Ma valāb ī’dstõ rīstõst tuoiz rīst si’zzõl ja krūzõst vietā pǟlõ.
Nii palju vett valatud! Ne’ije’n vietā va’ltõd!
Tagantkätt ei tohi teisele viina pudelist valada, siis annab jooja valajale üle silmade. I’ļ kä’d ä’b tū’oḑ va’llõ tuoizõn brāndiļt potīļõst, si’z jūoji āndab valājizõn i’ļ sīlmad.
Leetseljakutel murduvad [~ valavad] lained. Ǭŗad valābõd.
See on ebaõige tee. Se u’m ä’bõigi riek.
Kes midagi valet või rumalat viisi teeb. Kis midēgõst ä’bõigiz või jämp vīțõ tī’eb.
valet vanduda ä’bõigizt vannõ
Ära valeta [~ räägi valet]! Alā rõkānd pietūkstõ!
nobe nagu nõel kierdi nemē nõ’ggõl
Nobe võib ta olla tööle, nobedad sõrmed. Kierdi ta võib vȱlda tīe pǟlõ, kierdid sūormõd.
Ma jään taha, sest ma ei ole nii nobe. Ma īeb tagān, ku ma ä’b ūo ne’i kierdi.
Ta valetab seda minule. Ta pietāb siedā mi’nnõn.
Ta nii palju valetab, et hirm on kuulata. Ta ne’i je’nnõ pietāb ku irm u’m kūldõ.
Valetab nii, et silmgi ei liigu. Pietāb ne’i, ku mittõ sīlmad ä’b likkõt.
Ta valetas tema peale. Ta pietīz tä’m pǟl.
Kui ma pean ütlema, siis ma pean valetama. Ku mi’nnõn u’m kītõmõst, mi’nnõn u’m pietāmõst.
Kes valetab, võib valge mustaks teha. Kis pietāb, võib vālda mustāks tī’edõ.
Ta valetab nii, et suu suitseb [~ kerib]. Ta pietāb ne’i, ku sū vǟndab.
Valetab nagu koer. Pietāb ne’iku pi’ņ.
valge päev sieldi pǟva
helge tulevik sieldi tu’lbi
valge päev vālda pǟva
nii valged täiesti kui lumi ne’i vāldad tikkiž ku lu’m
valge kõht vastu päikest vālda ma’g vastõ päuvõ
Mis on valge, see on ilus puhas nagu lumi. Mis u’m vālda, se u’m knaš, pū’dõz ne’iku lu’m.
Noot pidi olema hõre sellepärast, et ei lubatud ju nii väikseid lesti püüda. Vadān vȯ’ļ vȯ’lmõst vēļa, sīepierāst ku i’zt vēļõt jo ne’i piškīži lešti ve’jjõ.
