Rebasel tuli ära uppuda. Rebīzõn vȯ’ļ upāndõmõst jarā.
Inimesed uppusid. Ro’vzt upāndizt.
Maja uppus liiva sisse. Tubā upāndiz jõugõ si’zzõl.
Meynard ometi ei hülga oma ettevõtmist. Meynard sīegid ä’b ēta jarā eņtš je’ddõvõtāmiz.
Inimene vaatleb midagi, mis asi see on. Rištīng midāgõst pēțõb, mis se u’m pa ažā.
Silmadega vaid vaatleb seda, kätega keerab ja katsub, mis asi see on. Sīlmadõks set pēțõb siedā, kädūdõks kīerõb un kǭļõb, mis se u’m pa ažā.
südameid uurida sidāmḑi pēțõ
välja selgitada, välja uurida i’lzõ pēțõ
järele uurida tagān vȯtšõ
Ta katsub sõrmedega. Ta kǭ’ļõb suormõdõks.
Kartulit katsutakse noaga. Na’ggõrztõ kǭļõb veisõks.
altkulmu vaadata a’lmõl gulmõ vaņțlõ
ümber vaadata immõr vaņțlõ
uuesti läbi vaadata ūd pǟl le’bbõ vaņțlõ
vesise suuga vaadata vežīz sūkõks vaņțlõ
viltu, kõõrdi vaadata vändi vaņtlõ
Miks sa vaatad tagasi? Mikš sa vaņțlõd tā’giž?
Vaata silmadega, ära kõike haara kätega! Vaņțlõ sīlmadõks, alā tikkiž akkõ kädūdõks!
Ta vaatab minule peast jalgadeni, ülevalt alla; väike vaatab alt üles. Ta vaņțlõb mi’n pǟlõ pǟstõ jālgad sǭņõ, ildõst mǭ’zõ; piški vaņtlõb aldõst i’lzõ.
Ta vaatab minu peale nii, et ta silmi ei keera mitte ära. Ta mi’n pǟl ne’i vaņțlõb, ku ta mit siļmi ä’b kīer jarā.
Peab vaatama, et silmad löövad tuld [~ tuli tuleb silmast välja]. Vaņțlõmõst, ku tu’ļ tulāb silmstõ ulzõ.
