kätt ulatada kätā ulātõ
Ma küünitan seda, kas ma saan kätte. Ma ulātõb tǟnda, või ma sǭb kä’ddõ.
Küünitada tahaks puulatvu. Ulātõ tǭ’ks pūladīdi.
Poiss ulatub juba laua servani. Polākõz ulātõb jõba lōda a’igõ sǭņõ.
Ma küündisin õunapuusse. Ma ulātiz umārzpū’zõ.
Mis ta selle kohta ütles? Mis ta i’ļ sīe kītiz?
Selle kohta pole midagi teada. I’ļ sīe ä’b ūo midēgõst tieudtõb.
Kelle kohta see käib? I’ļ kīen se u’m?
Ta naerab oma isa üle. Ta na’grõb i’ļ eņtš izā.
Ei tulnud karta sissekukkumise pärast. I’z ūo kārtamõst i’ļ si’zzõl sadāmiz.
üle kõige parem i’ļ amā paŗīm
üle öö i’ļ īe
Mul oli üle talve viis lammast. Mi’nnõn vȯ’ļ i’ļ tǭla vīž lāmbazt.
Sa valasid vett üle klaasi serva. Sa valīzt vietā i’ļ glǭz kaņț.
Sellest kohast ei saa üle jõe. Sīest kūožõst ä’b sǭ i’ļ jo’ug.
Ta paitas käega üle oma habeme. Ta paijiz kä’dkõks i’ļ eņtš a’bbõnd.
Ta valitseb küla üle. Ta vǭļikšõb i’ļ kilā.
Ta valvab küla järele. Ta vakțūb i’ļ kilā.
üle jääda i’ļļõ īedõ
üle kanda i’ļļõ kandõ
mööda minna i’ļļõ lǟ’dõ
üle saada i’ļļõ sǭdõ
üle viia i’ļļõ vīdõ
nagu rahutusest üle käidud (rahutuks muutunud) nemē kimpõks i’ļļõ võttõd
Võisime ajada lambaid ka üle. Võižmõ a’jjõ lambidi ka i’ļļõ.
Võisime käia sealt üle. Võižmõ kǟ’dõ sǟ’ldõ i’ļļõ.
Ära vala nii täis, läheb üle! Alā va’l ne’i tǟdõks, lǟ’b i’ļļõ!
See tee läheb teisest teest risti üle. Se riek lǟ’b i’ļ tuoiz riek rištõ i’ļļõ.
Haigus läheb sinust mööda [~ üle], kui ei hakka sulle külge. Rujā lǟ’b si’n i’ļļõ, kui ä’b ak sīnda.
alles jääda ~ üle jääda pǟlõ īedõ
Üks tööpäev vaid jäi alles. Ikš tīepǟva set pǟlõ ei.
Leiti palju neid, mis olid toidust üle jäänud. Līediz pǟgiņ nēḑi, mis vȯ’ļt pǟlõ īend tūoitõgõst.
Ventspilsi maakonna juhataja Šmitmanis hakanud teda üle kuulama. Vǟnta aprink jū’ondiji Šmitmaņ irgõn ki’zlõ tǟnda.
