Mis on kerge, see ujub, mis on raske, see läheb põhja. Mis u’m kievām, se vȱigõb, mis u’m lǟlam, se lǟ’b pū’ojõ.
Ta jättis sind ukse taha, sa kükitasid seal kogu öö. Ta jetīz sīnda uks tagān, sa amā īe sǟ’l kikīzt.
Ta paneb ukse haaki. Ta panāb uks krämpõ.
Kui näitab ust, siis ta ei taha sind. Ku nä’gțõb ukstā, si’z ta ä’b tǭ’ sīnda.
Ta viskab uksest välja, et mitte ei saa nähagi. Ta viskūb uksõst ulzõ, ku mittõ ä’b sǭ nǟ’dõ.
Kalesside ette pandi ühest kolme hobusepaarini. Kalešõd je’ddõ pa’ņ ī’dst kuolm ibīzt pǭŗ sǭņõ.
ühes töös, ühel meelel ī’dsõ tīesõ, ī’dsõ mīelsõ
Meil on üks tee. Mä’ddõn u’m ikš riek.
Siis vaid minge mööda sama teed. Si’z set ligīd pi’ds ī’dtõ riekkõ.
Me elame üksteise kõrval. Mēg jelām ī’dtuoiz kūorõks.
Nad tunnevad üksteist. Ne tundõbõd ī’dtūoizta.
Me elame üksteise kõrval. Mēg jelām ī’dtuoiz kūorõks.
Nad tunnevad üksteist. Ne tundõbõd ī’dtūoizta.
ülal pidada, elatada i’llõ pi’ddõ
Muu maailmaga suhtlemist võis kõige paremini ülal hoida ainult meritsi. Mū mǭīlmaks ku’bbõ pūtimizt võiž amā jõvīst i’llõ pi’ddõ set pi’ds mīerda.
