magustoit ma’gḑi sīemnāiga
Täna lõunal oli kolm rooga. Tämpõ lȭinastāigal vȯ’ļtõ kuolm sīemnaigõ.
Leiti palju neid, mis olid toidupoolisest järele jäänud. Līediz pǟgiņ nēḑi, mis vȯ’ļt pǟlõ īenõd tūoitõgõst.
Vähehaaval toidetakse nii, et see kauem kestaks. Rǭziņ tǭrpiņțõb ne’i, ku ta ju kōgiņ tīekõb.
Toida mu voonasid! Tūoita mi’n ūonidi!
„Väike katekismus” E. Vaalgamaa tõlkes „Piški katkismus” E. Vālgamā tulkõms
ilmunud tõlkeid läbi arutades ulzõtunnõd tulkõmidi le’bbõ rõkāndõs
Ta pani mind ümber panema laulu soome keelest. Ta pa’ņ mi’nnõn i’ļnustām loulõ sūomõkīelst.
Tõlgitakse, kui teine ei mõista. Tulkõb, ku tuoi ä’b mūošta.
Tõlkis Pizā köster Jāņ Prints oma poegadega. Tulkiz Pizā kestār Jāņ Prints eņtš pūogadõks.
Sageli pidi ka tõlkima liivi keelde. Sa’ggõld vȯ’ļ ka tulkõmõst līvõ kīel pǟl.
Tõmba aerudega nii pikkamööda. Viedā airõdõks ne’i vienāgõld.
Ahi ei tõmba. Ǭ’j ä’b viedā.
Tuul tõmbab, tuleb iil. Tūļ viedāb, tulāb īļing
Tõmbab kinda kätte, suka jalga, kübara pähe, püksid jalga, kinga jalga. Mo’utšõb kindõ kä’ddõ, sukā jalgõ, kibār pǟ’zõ, bikšõd jalgõ, kǟnga jalgõ.
varandust tõmmata viļļõ tõmbõ
Ta ahnitseb kõike, mis saab kätte. Ta tȭmbõb a’mmõ, mis sǭb kä’ddõ.
Mõnd asja ta ahnitseb kähku. Mingizt a’žžõ ta tȭmbõb aššõ.
üles tõmmata i’lzõ tõmbõ
ära tõmmata jarā tõmbõ
kokku tõmmata ku’bbõ tõmbõ
maha tõmmata mǭ’zõ tõmbõ
välja tõmmata ulzõ tõmbõ
kinni tõmmata vi’zzõ tõmbõ
köit tõmmata kīeta tõmbõ
Ta on tõmmatav ja lükatav. Ta u’m tõmbdõb un liktõb.
Ta läheb ja tõmbab ta maha. Ta lǟ’b ja tȭmbõb tä’m mǭ’zõ.
Vesi tõmbab välja selle soolase. Ve’ž tȭmbõb ulzõ sīe sūoliz.
külge tõmmata jū’rõ vie’ddõ
maha tõmmata mǭ’zõ vie’ddõ
[liigest] paigale panna si’zzõl vie’ddõ
välja vedada ulzõ vie’ddõ
välja venitada ulzõ vie’ddõ
Söök hakkab põhja. Sīemnāiga viedāb padān jū’rõ.
Käe peab [liikmesse] paigale panema. Kä’d u’m si’zzõl viedāmõst.
Ma ise olen pannud [~ vedanud] lõua paigale. Ma ī’ž u’m vie’ddõn lȭga si’zzõl.
jalad-käed on tööd täis jālgad-kädūd attõ tīedõ tǟdõd
nii palju tööd, et jääb haigeks ne’i je’nnõ tīedõ, ku īeb rujāks
nii palju tööd, et võib ennast lõhki kiskuda ne’i je’nnõ tīedõ, ku võib ēņtšta lǭ’igi kīskõ
Töö on pooleli, lõpu pool. Tīe u’m pūol pǟl, tutkām pūol.
Igal ajal on oma töö ära tehtud. Jegāl āigal u’m eņtš tīe jarā tī’edõd.
See on teinud töö raskeks. Se u’m tī’end tīe lǟlamõks.
Nad on töös osalenud küll nõuga, küll tööga. Ne āt tīesõ ja’ggõ võttõnd kil nõ’vkõks, kil ka tīekõks.
Ma ei seisnud tööta. Ma i’z pī’l tīetõ.
Ta tuhnib nagu siga, teeb sea tööd. Ta ne’iku sigā tīngõb, tī’eb sigā tīedõ.
Ta on nii oma töö sees, et ninagi nuusata ei ole mitte aega. Ta u’m ne’i eņtš tīe sizāl, ku mittõ na’nnõ nīskõ ä’b ūo aigõ.
Ta ei tee mitte töö niitigi. Ta ä’b tī’e mittõ tīe langõ.
Ta ei tee mitte tilkagi tööd. Ta ä’b tī’e tīedõ mittõ tilkõ.
Töö ei ole jänes. Tīe ä’b ūo kõps.
Kalu ükski enam kodus ei töötle. Ka’ļḑi mitikš jemīņ kuo’nnõ ä’b tī’edslõ.
