maha tappa, mõrvata mǭ’zõ tappõ
Ta tapab nagu täid: pöidla all hoiab, välja ei saa. Ta tapāb ne’iku teijõ: pēgal allõ pidāb, ulzõ ä’b sǭ.
Lesed, neid mesilased tapavad sügisel maha Traņād, nēḑi mie’dlinkizt tapābõd si’gžõ mǭ’z.
Kui siga tapetakse ära, siis peab teda jahutama. Ku sigā võtāb jarā, si’z u’m tǟnda jǭ’tõmõst.
lõppu peale teha jarā loptõ
Ta tappis oma sea ära. Ta loptīz eņtš sigā jarā.
täpsemini jõ pīenõst
Ta on täpselt niisugune kui ema. Ta u’m akurāt seļļi ku jemā.
Saabas on täpselt selline kui vaja, selline kui mõõdetud. Sǭpkõz u’m akurātõn seļļi ku vajāg, seļļi ne’iku aigdõd.
„Līvli„ kohta on täpsemalt kirjutatud V. Kyrölä [raamatus] „Suomalaiset liiviläisten asialla„. I’ļ „Līvliz„ jõ pīenõst u’m kēratõd V. Kyrölä „Suomalaiset liiviläisten asialla„.
Peab teda täpselt sihtima. u’m tǟnda pīenõstiz ziktõmõst.
Ma tegin selle targast peast. Ma te’i sīe kovālst pǟstõ.
Kas me oleme nii targast peast joobunud? Või mēg ūomõ ne’i kovālstõ pǟstõ jūobõnd?
rohtu pruukida aiņḑi brūikõ
suud pruukida sūdõ brūikõ
Ma tarvitan palju liha, teine nii palju ei tarvita seda liha. Ma brūikõb pǟgiņ vȯ’zzõ, tuoi ne’ije’n ä’b brūik siedā vȯ’zzõ.
Kasutage aega otstarbekalt! Kȭlbatigid aigõ tārpalistiz!
Me oleme sinuga tasa. Mēg ūom si’nkõks kvit.
vagusi kui sukk vā’giž ne’iku sukā
tasa seista vā’giž pī’lõ
tasa olla vā’giž vȱlda
Tasa! Vā’giž!
Peab istuma vagusi. U’m istāmõst vā’giž.
oma taskust maksta ī’ž eņtš kabātstõ maksõ
Taskud on tuult täis, tuul puhub välja. Kabātõd attõ tūldõ tǟdõd, tūļ pū’gõb ulzõ.
Ma panen käe tasku. Ma panāb kä’d kabātõ.
Ta täidab oma taskuid. Ta tǟtab eņtš kabātidi.
Ta tegi taskud tühjaks. Ta te’i kabātõd tijāks.
Ta näitab taskus rusikat. Ta nä’gțõb kabāts ru’iskõ.
Ma pidasin tasu eest enesele inimest. Ma pidīz maks pierāst eņtšõn rištīngt.
Koerale koera palk. Pi’ņņõn pi’ņ maks.
