väike ilus ümmargune suu nagu nööpauk piški knaš immõrgoutlimi sū ne’iku pūmpar ouk
suur lai suu nagu kärnkonnal sūr laigā sū ne’iku krupān
suu lahti nagu kärnkonnal sū vāldiņ ne’iku krupān
suu ammuli kuulata sū vāldiņ kūldõ
suud mööda rääkida perīņ sūdo rõkāndõ
suud anda sūdõ andõ
suud pruukida sūdõ brūikõ
suud pidada sūdõ pi’ddõ
suud kinni panna sūdõ vi’zzõ pānda
ühest suust ī’dstõ sūstõ
peost suhu elada pi’vst sūzõ je’llõ
suust suhu sūst sū’zõ
ei võta suu sissegi ä’b võtā mittõ sū’zõ
suure suuga süüa ma’gḑiz sūkõks sīedõ
poole suuga pūol sūkõks
nagu ühest suust ne’iku ī’dstõ sūstõ
Suu muutub paksuks [~ nüriks] [toomingamarjadest]. Sū īeb tȭlzaks.
Pea oma suu (~ keel)! Pidā eņtš sūdõ; pidā eņtš kīeldõ!
Suu jookseb vett. Sū jūokšõb vietā.
Suu käib (läheb) nagu veski. Sū lǟ’b ne’iku su’dmaļ.
Ta räägib nii, et suu vahutab. Ta rõkāndõb, nemē sū vǭ’tõb.
Sul on suu nagu putru täis. Si’n u’m sū ne’iku sandrokkõ täuž.
Pea suu lahti, las kärbes tuleb sisse! Pidā sū vāldiņ, la’z kärmi tulgõ si’zzõl!
Pane suu kinni! Pa’n sū vi’zzõ!
Pea suu kinni, kärbsed lendavad sisse! Pidā sū vizās, kärmizt līndabõd si’zzõl!
Suu on kinni nagu perse. Sū u’m vizās ne’iku pierz.
Ära sa kuluta oma suud ära, suus ju ka kulub! Alā sa ku’ltõ eņtš sū jarā, sū ju ka kulūb!
Nad rääkisid nagu ühest suust. Ne rõkāndizt ne’iku ī’dstõ sūstõ.
Mis sa ajad oma suust välja! – Kõike, mida inimene mõtleb, ei või rääkida. Mis sa ajād eņtš sūstõ ulzõ! – Mis rištīng mõtlõb, siedā ä’b või a’mmõ rõkāndõ.
Ta rääkis poole suuga, napilt võis mõista, kuuleb vaid, et pobiseb. Ta rõkāndiz pūol sūkõks, knappõ võiž mȯistõ, kūlõb set, ku bobīkšõb.
See olevat selline suuga naisterahvas. Se vȯļļi seļļi sūkõks naizpūoļi.
Hea suu, see on suur rääkija. Jõvā sū, se u’m sūŗ rõkāndiji.
Kes on suur rääkija, valetaja, sel on lai suu. Kis u’m sūŗ rõkāndiji, pietāji, sīen u’m laigā sū.
Kes rääkis palju, öeldi, ei ole suu peale kukkunud. Kis rõkāndiz pǟgiņ, kītiztõ, ä’b ūo sū pǟlõ sa’ddõn.
See on mulle suu järgi – mis on kerge rääkida. Se u’m mi’nnõn sū pie’rrõ – mis u’m kievāmstiz rõkāndõ.
viletsalt süüa švakkõ sīedõ
Saab sooja süüa. Sǭb lemḑi sīedõ.
Ta sööb kõhu täis. Ta sīeb ma’g tǟ’dõks.
Ta sõi ära selle söögi Ta sei ulzõ sīe sīemnāiga.
Ta sööb enesele kõike sisse. Ta sīeb eņtšõn a’mmõ si’zzõl.
Sööb nagu näljane, kui poleks süüa näinud. Sīeb ne’iku nǟlgali, ku ä’b vȯlks sīedõ nǟ’nd.
Ta sööb pika hambaga – ta sööb, kui ei ole tahtmist, kui ei maitse. Ta sīeb pitkād ambõdõks – ta sīeb, ku ä’b ūo tǭ’mõst, ku ä’b smek.
Ta sööb kogu suuga (~ suure suuga; ~ suu täis). Ta sīeb amā sūkõks (~ sūr sūkõks; ~ sū täuž).
Ise ei söö ja teisele ka ei anna. Ī’ž ä’b sīe ja tuoizõn ka ä’b ānda.
Mees rikkus selle naise elu ära [~ pani selle naise perse]. Mīez sei sīe naiz pierzgõ.
tuld süüdata tūlda a’ltõ
pistab pilpaga tule külge a’ltõb pirgkõks tu’l jū’rõ
Ahju pannakse põlema. Ǭ’jõ a’ltõb palām.
Ma süütan tule, siis on valgus. Ma a’ltõb tūlda, si’z līb sieldõm.
Ole vagusi, ära süüdista teist inimest! Pī’l vā’giž, alā sūdž tūoizta rištīngtõ!
Ta läheb teist inimest süüdistama. Ta lǟ’b sūdžõm tūoizta rištīngtõ.
Ta ei jaksa enam joosta. Ta ä’b sȭita jemiņ a’ilõ.
Nad jaksavad. Ne sȭitabõd.
Ma ei suuda enam. Ma ä’b sȭita jemīņ.
Ta ei ole suutnud hingata. Ta ä’b ūo sõitõn jengõ.
