kesköö ajal puolīe āigas
Nad on [~ elavad] üleval keskööni. Ne jelābõd i’llõ pūoldīed sǭņõ.
kõrgem seisus i’ļļi kȭrda
härraste, peremeeste seisus izāndõd kȭrda
meie seisuse inimesed mä’d kȭrda ro’vzt
kõrgemast seisusest, suursugune iļīst kȭrdast
ussisugu ūškad sindõks
Liivi keeles on nimisõnal vaid üks sugu. Līvõ kīelsõ ni’msõnān u’m set ikš su’g.
mõlemast soost mȯlmõst su’gst
Ta suitsetab piipu. Ta smēkõb pīpõ.
Suitsetatakse nii, et hirm näha. Smēkõbõd ne’i, ku irm nǟ’dõ.
ära sulada jarā su’llõ
kokku sulada ku’bbõ su’llõ
välja sulada ulzõ su’llõ
Ta mõtleb, kuidas ta sulab ära, nii hea ta on, kuidas ta võib midagi välja mehkeldada sinu käest. Ta mõtlõb, kui ta sulūb jarā, ne’i jõvā ta u’m, kui ta võib midāgõst ulzõ libīņtõ si’n kä’dstõ.
Lumi on juba ära sulanud. Lu’m u’m jõvā jarā su’llõn.
ära sulatada jarā sulātõ
rasva sulatada ra’zzõ sulātõ
rauda sulatada roudõ sulātõ
