mees nagu härg mīez nemē ǟrga
Härg kaevab. Ǟrga kōvab.
Härg on kuri. Ǟrga u’m kõ’zzi.
Härjal on sarved. Ǟrgan at sǭrad.
mõne sõnaga mūnda sõnāks
ühe sõnaga ī’d sõnāks
oma sõnadega öelda eņtš sõnādõks kītõ
sõna kuulata sõ’nnõ kūlõ
sõna võtta sõ’nnõ võtta
sõna tuua sõ’nnõ tūodõ
Ta võtab oma sõnad tagasi. Ta võtāb eņtš sõnād tā’giž.
Ma ei saanud sõnagi suust välja – ehmatasin. Ma i’z sǭ mittõ sõ’nnõ sūstõ ulzõ – ädāgiz.
Mul jäid sõnad kurku [kinni] – ei saa välja öelda. Mi’n eitõ sõnād kurkõ, ä’b või ulzõ kītõ.
Sul ei tule sõna ei suust ega persest. Si’nnõn ä’b tu’l sõ’nnõ ä’b sūstõ, ä’b piergõst.
tarnasoo viksāaini sūo
Pemp on pikk ahas soo, ulatab Īrast peaaegu Irēni. Pemp u’m pitkā ǭ’dõz sūo, ulātõb Īrast pigātagā Irē sǭņõ.
Soojendatakse soojas. Pēstab lemmõs.
Ma soojendan ennast ahjusuu ees. Ma pēstab ēņtšta ǭ’j sū je’ds.
Ma soojendan sööki soojaks. Ma pēstab sīemnaigõ lemmõks.
sooja tulla lemmõz tūlda
Sa said sooja, kui sa töötasid. Sa said lemḑi, kui sa strǭḑizt.
Ma lähen päikse kätte sooja. Ma lǟ’b pǟva kä’ddõ lemmõz.
Ma minestasin päikse käes soojas. Ma nǟrbiz pǟva kä’dsõ lemmõsõ.
Ma lähen päikse käest soojast ära, kui ei või taluda. Ma lǟ’b pǟva kä’dstõ lemmõstõ jarā, ku äbvõi kāndatõ.
Mingit sooja ta seal ei saa. Mingizt lemḑi ta sǟ’l ä’b sǭ.
seasöök sigā (~ sigād) sīemnāiga
Söök sai otsa. Sīemnāiga lopīz.
Selline söök ei lähe kurgust alla. Seļļi sīemnāiga ä’b lǟ kurkstõ mǭ’zõ.
Seasöök on vilets: see on vaid selline seasöök. Sigā sīemnāiga u’m švakkõ: se set u’m seļļi sigād sīemnāiga.
Ma katan söögi kinni, ärgu kärbsed mingu sisse. Ma panāb sīemnāiga vi’zzõ, algõ kärmizt läkkõd si’zzõl.
Leiti palju neid, mis olid toidupoolisest järele jäänud. Līediz pǟgiņ nēḑi, mis vȯ’ļt pǟlõ īenõd tūoitõgõst.
Ta söödab kogu perekonda. Ta sīetõb a’mmõ aimõ.
Ta söödab kassi oma käest (~ käega). Ta sīetõb kaššõ eņtš kä’dstõ; Ta sīetõb kaššõ eņtš kä’dkõks.
Ta söödab last rinnaga. Ta sīetõb lapstā rīndaks.
Ta söödab lehma heinaga. Ta sīetõb nī’emõ āinaks.
Kuipalju sa hunti ka ei sööda, ikka vahib metsa. Kui igāniz sa sutā ka ä’d sīetõks, ikštõz mõtsā pūolõ vaņțlõb.
Sellele sai juurde trükitud nõutud mõttega tekst. Sīen sai jū’rõ druktõd ki’zdõd mõtkõks tekst.
õnne soovida vȯnnõ lõ’vvõ
õnne soovida vȯnnõ tarmõ
Soovitakse, et ta veel kaugemale jõuaks. Tārmõb, la’z ta jo kougõn tīekõg.
Ta tahab enesele uusi kingi. Ta tǭ’b eņtšõn ūži kengi.
Ma tahan magada, ei saa magada. Ma tǭ’b ma’ggõ, ä’b sǭ magātõ.
Mida sa teisele soovid, see iseenesel tuleb ette. Mis sa tuoizõn tǭ’d, se ī’žeņtšõn tulāb je’ddõ.
Ma soovin talle head teed. Ma vēļõb tä’mmõn jõ’vvõ riekkõ.
sõrmede peal [~ üles] lugeda sūormõd pǟl lu’ggõ
näppude peale vaadata sūormõd pǟlõ vaņțlõ
läbi sõrmede vaadata le’b sūormõd vaņțlõ
tunda nagu oma viit sõrme tundõ nemē eņtš vītõ suormõ
näpuga näidata suormkõks nä’gţõ
Sõrmed: pöial, nimetissõrm, keskmine, nimetu (~ kullakandja), väike Ants Sūormõd: pēgal, e’ḑḑisuoŗm, sidāmi, ni’mtimi (~ kūldakāndaji), piški-Ants.
Tal on pikad näpud. Tä’mmõn at pitkād sūormõd.
Tal pole näpud puhtad. Tä’mmõn ä’b ūot sūormõd pū’dõd.
Näpud sügelevad töö järel. Sūormõd sõ’vlõbõd tīe tagān.
Tal sõrmed sügelevad, et ei anna teisele rahu. Tä’mmõn sūormõd sõ’vlõbõd, ku ä’b ānda tuoizõn armõ.
Ta ei liigutanud sõrmegi. Ta i’z liktā mittõ suormõ.
Ta mitte sõrme[ga]gi minu külge ei puutu. Ta mittõ suormõ mi’nnõn jū’rõ ä’b pūt.
