Kas ta sind kirub? Või ta sīnda lamūb?
sõimad teda inetute sõnadega skēņdõd tǟnda ä’bknaššõd sõnādõks
Ta sõimab teist pahade sõnadega, kirub. Ta sūoimõb tūoizta äbjõvād sõnādõks, lamūb.
Kirutakse teist, aga teine kirub sind: sa röövel, sa elajas, sa mops. Šīmpõb tūoizta, agā tuoi sīnda šīmpõb: sa burlak, sa zvē’r, sa mops.
Sõlm tuleb kinni tõmmata ja lahti teha. Suoļm u’m vi’zzõ viedāmõst ja vāldiž tī’emõst.
Ma sidusin nöörid sõlme. Ma sidīz šnūorõd suoļmõ.
Ma vean sõlme kinni. Ma viedāb suoļm vi’zzõ.
Ma tegin sõlmed lahti. Ma te’i sūoļmõd vāldiņ.
kinni sõlmida vi’zzõ suoļmõ
Sõlmitakse lõnga, köit, kui pannakse sõlmega kinni. Sūoļmõb langõ, kīeta, kui tī’eb suoļmõks vi’zzõ.
mõne sõnaga mūnda sõnāks
ühe sõnaga ī’d sõnāks
oma sõnadega öelda eņtš sõnādõks kītõ
sõna kuulata sõ’nnõ kūlõ
sõna võtta sõ’nnõ võtta
sõna tuua sõ’nnõ tūodõ
Ta võtab oma sõnad tagasi. Ta võtāb eņtš sõnād tā’giž.
Ma ei saanud sõnagi suust välja – ehmatasin. Ma i’z sǭ mittõ sõ’nnõ sūstõ ulzõ – ädāgiz.
Mul jäid sõnad kurku [kinni] – ei saa välja öelda. Mi’n eitõ sõnād kurkõ, ä’b või ulzõ kītõ.
Sul ei tule sõna ei suust ega persest. Si’nnõn ä’b tu’l sõ’nnõ ä’b sūstõ, ä’b piergõst.
ära öelda tā’giž kītõ
välja öelda ulzõ kītõ
vastata vastõ kītõ
ei ütle ei kuiva ega märga ä’b kīt ä’b kuijõ, ä’b kažīzt
ei ütle ei musta ega valget ä’b kīt ä’b mustõ, ä’b valdõ
Ma ütlen, ma tean, et inimesed kutsusid seda ka Dēvitjärveks. Ma kīt, ma tīedab, ku ro’vzt tǟnda nutīzt ka Dēvit jǭraks.
Sa ütled talle suu sisse. Sa kītõd tä’mmõn sū’zõ.
Ta palju lobiseb. Ta pǟgiņ kītõb.
