selili sǟlga pǟl
hobuse selga istuda ibīz sälgõ istõ
kuube selga panna a’m sälgõ vie’ddõ
selga proovida sälgõ kǭ’ļõ
selga küüru tõmmata sǟlga kīrõ vie’ddõ
jalad selga võtta jālgad sälgõ pānda
Ta pööras oma selja minu poole, mis ma siis seljaga räägin. Ta kīeriz eņtš sǟlga mi’n pūolõ, mis ma si’z sǟlgaks rõkāndõb.
Selja taga tehakse vaikselt, vaikselt teisiti. Sǟlga tagān tī’eb vā’giž, vā’giž mõitiz.
Tema selja taga on sõjavägi. Tä’m sǟlga tagān u’m suodāvä’g.
Kelle seljas sa oled, ära mine teise selga! Kīen sǟlgas sa ūod, alā li tuoiz sälgõ!
Käib, pea seljas. Kǟ’b, pǟ sǟlgas.
Tal on palitu seljas. Tä’mmõn u’m mantõl sǟlgas.
Võtke palitu seljast ära! Viedāgid mantõl sǟlgast mǭ’zõ!
selge hääl sieldi ēļ
selge taevas sieldi tǭvaz
selge mõistus sieldõ mēļ
selge pea sieldõ pǟ
selge pilk sieldõd sīlmad
Tule kaine peaga! Tu’l sieldõ pǟkõks!
selgineda sieldõks īedõ
selge vesi sieldõ ve’ž
nagu välk selgest taevast nemē valkt sieldõst touvõst
selge nagu päev sieldõ nemē pǟva
nii selge kui vesi ne’i sieldõ kui ve’ž
Vähehaaval selgineb, pilvevahest särab. Rǭžkīški īeb jo sieldõks, pīlava’istõ spī’ḑõb.
selgeks õppida sieldõks oppõ
selgeks saada sieldõks sǭdõ
selgeks teha sieldõks tī’edõ
Nii selge kui viis sõrme. Ne’i sieldõ kui vīž suormõ.
ennast esitleda ēņtšta klīerõ
Nad esitlesid ennast. Ne klīerizt ēņtšta.
Seda peab välja selgitama. Siedā u’m sēļţamõst.
selili kukkuda sǟlgaņiz sa’ddõ
selili lamada sǟlgaņiz ma’ggõ
selili laskuda sǟlgaņizõl laškõ
selili kukkuda sǟlgaņizõl sa’ddõ
selili lamada sǟlgaņizõl ma’ggõ
selili olla sǟlgaņizõl vȱlda
