niidi otsas rippuda lānga tutkāmõs tänkõ
õhus rippuda touvõs tänkõ
Riided ripuvad kapis. Ǭ’rõnd karīņțõbõd käpsõ.
Inimene jääb rippuma. Rištīng īeb karīņțõm.
Ta ripub, ta on üles pandud, las ta ripub. Ta tǟnkõb, ta u’m i’lzõ pandõd, la’z ta tänkõg.
Ta riputas ennast mulle kaela, nii et ta on mulle koormaks. Ta karīņțiz ēņtšta mi’nnõn ka’ggõlõ, ne’i ku ta mi’nnõn u’m pa lǟlamõks.
Kui sa seda ei söö, siis riputa hambad varna! Ku sa siedā ä’d sīe, si’z tänkt ambõd va’igõ!
risti ja põigiti rištõ ja pi’ddõz
risti üle rištõ i’ļļõ
üks käsi risti teise peal ikš ke’ž rištõ tuoiz pǟl
risti üle raja rištõ i’ļ takā
See tee läheb üle teise tee risti üle. Se riek lǟ’b i’ļ tuoiz riek rištõ i’ļļõ.
Puu on kukkunud risti üle tee. Pū u’m sa’ddõn rištä’bbiz i’ļ riek.
Ta värvis lõngad roheliseks. Ta rǭviņtiz lāngad mõltsizõks.
roheline mets ǭļaz mõtsā
roheline heinamaa ǭļaz nīt
rohelised lehed aļļõd lī’edõd
Suvel on kõik kohad rohelised. Sõ’vvõ amād a’igizt at aļļõd.
Puud lähevad ilusti haljaks. Pūd īebõd knaššõ aļļõks.
Rohi kasvab kui silmnähtavalt, kuidas seda võib vaos hoida. Āina kazāb ku silmõz nǟ’dsõ, kui tǟnda võib valdõ.
Rohi on hästi kasvanud. Āina u’m jõvīst ka’zzõn.
hea ravim jõvā āina
rohtu võtta aiņi jūodõ
jaaniheina niita jǭņainõ nītõ
Ema söödab lehmi jaaniheinaga (~ lehmadele jaaniheina). Jemā sīetõb nī’emidi jǭņāinaks (~ nī’emõdõn jǭņainõ).
Muud enam ei ole, ainult sarved ja saba. Mūdõ jemīņ ä’b ūo, set sǭrad un tabār.
Ma enam ei lähe. Ma jemīņ ä’b lǟ’.
Mis siis enam oodata! Mis si’z jemīņ vȯ’dlõ!
Neid võis olla rohkem või vähem. Nēḑi võiž vȱlda jemīņ agā veitim.
Meie külas sügisel kalurid püüdsid rohkem kilusid kui silke. Mä’d kilās si’gži kalāmī’ed vejīzt jemīņ brēțliži äbku sīļkidi.
See maksab rohkem. Se maksāb jemīņ.
suur hõbedane rõngas sõrmes sūr õ’bdi rink suormsõ
Ankrurõnga külge seotakse ankruköis. Ānkaŗ rink jū’rõ sidāb ānkaŗkieud.
üles ronida i’lzõ astõ
üle astuda i’ļļõ astõ
maha ronida mǭ’zõ astõ
Ta astub trepist üles ja alla. Ta astāb strepīst i’lzõ ja mǭ’zõ.
Isa astus paati. Izā astīz laijõ.
Poisid olid roninud tara peale. Polākõd vȯļt astõnd tarā pǟl.
Mina ronisin haavapuu otsa. Minā astīz ǭbõ i’lzõ.
Õitsilised ronisid hobuste selga. Pī’egiļnikād astīzt i’bbizt sälgõ.
Astuti varba peale, et ta teaks [~ olgu teadja]. Astīz varbõ pǟlõ, la’z ta vȯlkõ tīedaji.
Ma astun su jalgadele, et peaks tantsima. Ma astāb si’n jālgad pǟlõ, la’z vȯlkõ daņtšõmõst.
Ronid mööda aeda, redelit, ronid üles. Grēbõd pi’ds ta’rrõ, streppõ, grēbõd i’lzõ.
Roomatakse käte abil mööda maad või [ronitakse] üles puusse. Ropūb kädūdõks pi’ds mǭdõ või i’lzõ pū’zõ.
Ta ronib puu otsa. Ta ropūb pū’zõ.
Laps roomab, kui ta ei käi. Läpš ropūb, ku ta ä’b kǟ’.
Ta käperdab mu ees, mu seeliku alla, käperdab nelja käpa peal. Ta ropūb mi’n je’dsõ, mi’n gūngaserk alā, ropūb nēļa käpā pǟl.
Uss, putukas ronib. Bo’ŗ, kukki ropūb.
Selline rõõm on, et võiks nahast välja hüpata. Seļļi lušt um, ku võiks nǭ’gõst ulzõ īekõ.
rõõmu teha rȭmõ tī’edõ
kõikide rõõmuks amādõn rȭmõks
Mul on rõõm. Mi’nnõn u’m prī’ekõ.
Enesel oli rõõm näha. Eņtšõn vȯ’ļ rȭm nǟ’dõ.
Seda tegi ta rõõmu pärast. Siedā ta tei rȭm pierāst.
Laps tegi vanematele rõõmu. Läpš tei va’nbiztõn rȭmõ.
