Ma rahustan teda sõnadega, et ta olgu rahulik. Ma mī’eriņtõb tǟnda sõnādõks, la’z ta vȯlkõ mī’erig.
rahvaloendus ro’v lu’ggimi
liivi rahvas līvõd ro’vz
meie rahva elu mä’d ro’v jelāmi
muude rahvaste kirjandus munt ro’vvõd literatūr
nii palju rahvast nagu kirjuid kärbseid ne’i je’nnõ ro’vžti ne’iku kērabiži kärmiži
palju rahvast pǟgiņ ro’vžti
Palju inimesi oli koos. Pǟ’giņ ro’vžti vȯ’ļ ku’bsõ.
Seal on inimesi nii palju kui kärbseid (~ kui liiva mäe peal; ~ kui liiva rannal). Sǟ’l u’m ro’vžti ne’i je’n ku kärmiži (~ ku jȭgta mä’g pǟl; ~ ku jȭgta rānda pǟl).
liivi soost līvõ su’gst
Liivlased on soome-ugri hõim. Līvlizt at sūomõ-ugrõd su’g.
nagu silgud pütis ne’iku sīlkõd pitsõ
Tursaõngede peale pannakse räimi: lõigatakse räimed peeneks ja pannakse sellised silgutükid õnge ots Tūrskad ūndad pǟl panāb sīļkidi: ī’edõb sīļkõd pīenõks ja panāb seļļizt siļktēmpõd ūnda pǟl.
Ta raiskab raha ära. Ta rāiskab rǭ’ jarā.
Kogu vara on ära raisatud. Ama vīļa u’m raisktõd jarā.
Kalurid lähevad randa. Kalāmī’ed lǟ’bõd randõ.
Me elame rannas. Mēg jelām rāndas.
Ma olen rannast pärit. Ma u’m rāndast perīņ.
Kui raputatakse, siis tolmab. Ku purīņțõb, si’z põrmstõb.
Võrku, riiet võib raputada. Vȭrta, ǭ’rõndt võib purīņțõ.
Minnakse riideid raputama. Lǟ’b ǭ’riņi purīņțõm.
Raputatakse kahe vahel [hoides] tolm välja. Purīņțõb kǭ’d va’isõ põrm ulzõ.
Koer raputas oma pead. Pi’ņ eņtš pǟdõ repīkšiz.
maha raputada mǭ’zõ repțõ
peale raputada pǟlõ repțõ
liiva teele raputada jȭgta riek pǟl repțõ
pead raputada pǟdõ repțõ
Praegu tantsides inimesed raputavad ennast. Paldīņ daņtšõs ro’vzt ēņtšta repțābõd.
Raputage tolm oma jalgadelt! Repțāgid põrm eņtš jālgad jūstõ jarā!
rase naine lǟlam nai
raskejalgne, rase lǟlamd jālgad pǟl
rasedaks jääda lǟlamõks īedõ
rase olla lǟlamõn vȱlda
Ta on rase, kui ta ootab enesele last. Ta u’m lǟlam, ku ta vȯ’dlõb eņtšõn lapstā
raske ülesanne lǟlam i’lzāndami
raske pea lǟlam pǟ
raske kandam lǟlam kāndam
raske töö lǟlam tīe
raske õhk lǟlam ȭ’gt
Nooda vedamine olevat ränk töö. Vadā viedāmi vȯļļi smagā tīe.
