Puuviljad on õunad või marjad, mis on söödavad. Ougļõd attõ umārd või mǭŗad, mis attõ sīedõb.
kokku leppida, kokku rääkida ku’bbõ rõkāndõ
läbi rääkida le’bbõ rõkāndõ
taga rääkida sǟlgatagān rõkāndõ
teise juttu järele rääkida, korrata tuoizõn tagān rõkāndõ
vastu rääkida vastõ rõkāndõ
räägib nii, et sülg pritsib [~ läheb mööda õhku] rõkāndõb ne’i, ku sīekõld lǟ’bõd pi’ds ga’isõ
auku pähe [~ pea täis] rääkida pǟ tǟdõks rõkāndõ
räägib nagu juut mustlasega ne’iku zīḑ tsigīņõks rõkāndõb
sood ja samblad kokku rääkida sūod-sǭmald ī’dõku’bbõ rõkāndõ
tühja juttu [~ tuult-taevast (~ sitta-paska)] rääkida tūldõ-tōvaztõ (~ sittõ-paskõ) rõkāndõ
räägib jämeda häälega [~ nagu tõrrest] rõkāndõb ne’iku bǭļast
Ta räägib mulle vastu – tahab see teadja olla. Ta rõkāndõb mi’nnõn vastõ – tǭ’b se tīedaji vȱlda.
Ma räägin sinuga nagu seinaga. Ma rõkāndõb si’nkõks ne’iku sāinaks.
Üks räägib aiast, teine aiaaugust: üht juttu [nad] ei räägi. Ikš rõkāndõb tarāst, tuoi tarā oukstõ: ī’dtõ rõkkõ ä’b rõkāndõt.
Ma räägin sinuga nagu juut oma palveid. Ma rõkāndõb si’nkõks ne’iku zīḑ eņtš pǭtiŗi.
Meie räägime nagu siga hanega: üks läheb ga-ga-ga, teine röhib. Mēg rõkāndõm ne’iku sigā gūogõks: ikš lǟ’b ga-ga-ga, tuoi rokīņțõb.
Ükski juut ei mõista, mis sa räägid. Mitikš zīḑ ä’b mūošta, mis sa rõkāndõd.
Me räägime suust suhu, üksteise juures. Mēg rõkāndõm sūstõ sū’zõ, ī’d tuoiz jūsõ.
Nad räägivad üksteisele suhu. Ne rõkāndõbõd ī’dtuoizõn sū’zõ.
Oleme rääkinud! Ūom rõkāndõnd!
Ta istub raamatu taga. Ta istāb rǭntõ tagān.
Ta istub ainult raamatute juures. Ta istāb rǭntõd jūsõ set.
Jalgraja ääres kasvab pärn. Jālgadriek aigās kazāb pǟrna.
risti üle raja rištõ i’ļ takā
peenraha pīenti rǭ’
ränk raha smagā rǭ
suur raha sūr rǭ
annetada raha rǭ’dõ eitõ
raha lüüa rǭ’dõ ta’ggõ
raha läbi lüüa rǭ’dõ jarā plīțõ
rahaks teha rǭ’kõks tī’edõ
raha nagu vett rǭ’dõ ne’iku vietā
Raha sulab sõrmede vahel. Rǭ’ sulūb sūormõd va’isõ.
Raha eest ka kurat tantsib. Rǭ’ je’dst kuŗē ka dāntšõb.
Minu ema kah hoidis suka sees raha. Mi’n jemā ka pidīz sukā sizāl rǭ’.
Ta andis raha mulle peo peale. Ta āndiz rǭ’ mi’nnõn pi’vvõ.
Sa tahad selle raha enesele hauda viia. Sa tǭ’d sīe rǭ’ eņtšõn kalmõ vīdõ.
Suurustlemine raha ei maksa. Sūrslimi rǭ’dõ ä’b maksā.
Õnn oleks olnud käes, ainult raha puudus. Vȯņ vȯlks vȯnd kä’dsõ, set pūtiz rǭ’dõ.
Rahal ei või peal magada. Rǭ’n ä’bvõi pǟlõ ma’ggõ.
Jaan jääb rahata. Jǭņ īeb bäs rǭ’tõ.
Ta tegi oma härja rahaks. Ta te’i eņtš ǟrga rǭ’kõks.
Sajab rahet. Sadāb ra’gdõ.
Rahe peksab vilja puruks [~ pudiks]. Ra’gdõ rabūb vīļa poḑīks.
