Pingutab, venitab seda oma kätega. Pȭnktab, vie’ntõb tǟnda eņtš kädūdõks.
Inimene pingutab ennast. Rištīng pūlõb ēņtšta.
Ennast pingutab, hoiab vormis, kas ta võib, kas ei või. Ēņtšta tõmšlõb, vingõrtõb, või ta võib, või ä’b või.
pesupink, kus peal riideid kurikaga peksti ǭ’rõnd benk, kus pǟl ǭ’rõnd saitõ tȭlatõd
Kui minnakse magama, ei või nutta, sest tulised pisarad põletavad silmi, teevad silmale halba. Ku lǟ’b ma’ggõm, si’z ä’b või räukõ, ku tu’ļļizt kīņḑõld kitābõd siļmi, tī’ebõd sīlman slikțõ.
Pisarad veerevad. Kīņḑõld vīerõbõd.
Pisarad voolavad nagu hülgelapsel. Kīņḑõld jūokšõbõd nemē ilgõ lapsõn.
Pisarad jooksevad nagu veevool, upub pisaratesse ära. Kīņḑõld jūokšõbõd ne’i ku õvā ve’ž, upāndõb kīņḑõld si’zzõl jarā.
väike inimene nagu põõsas piški rištīng ne’iku pȭzõz
Väiksest peale peab õpetama ja talitsema. Piški vȯ’ldsõ u’m opātõmõst un valdõmõst.
nagu naaskliga pistab sisse ne’i ku nǭskiļõks grū’žõb si’zzõl
Kärbes pistab ainult ninaga. Kärmi set nanāks grūžõb.
läbi pista le’bbõ pistõ
sisse pista si’zzõl pistõ
kätt tasku pista kätā kabātõ pistõ
lesti vardasse ajada lešti pistõ
kellegi pistist anda mingizõn rǭ’dõ pistõ
Ma pistan leiva suhu. Ma pistāb lēba sū’zõ.
Laps pistab herne ninna. Läpš pistāb jernõ na’nnõ.
Pista nõel kera sisse! Pistā nõ’ggõl kierā si’zzõl!
Lõng pisteti nõelale taha. Lānga pu’gtizt nõ’ggõlõn tagān.
Kummaski küljes oli kaks auku, sinna pisteti köis sisse. Kummiš kilgsõ vȯ’ļt kakš oukõ, sīņ pu’gtiz kieud si’zzõl.
Pista sisse! Pu’gt si’zzõl!
nagu nõelaga pistab ne’iku nõ’ggõlõks siskāb
Sees pistab. sizāl siskāb.
kinni pista, lüüa või torgata vi’zzõ spro’užõ
Lüüakse midagi teise külge kinni mingi asjaga, naelaga. Spro’užõb midāgõst tuoiz jū’rõ vi’zzõ mingiz ažāks, na’ggõlõks.
Riie pistetakse kinni. Ǭ’rõn spro’užõb vi’zzõ.
käsi ▫ (~ kätega) plaksutada ke’žži (~ kädūdõks) plikškīņțõ
Käsi plaksutatakse – käsi lüüakse kokku, klopitakse. Ke’žži plõukštõb – kädūd ku’bbõ pieksāb, klopūb.